Elust kurjade koerte linnas

Juha Jansen. Foto: Erakogu

Mina olen siis see Mart, kelle säärejooksu Virumaa Teataja esilehel laiale avalikkusele tutvustati. Mul üks klassiõde kangesti kahtlustas, et need sidemes jalad on vist selle Janseni omad, aga tõdes, et ta enam täpselt ei mäleta, sest nägi neid viimati kuuskümmend aastat tagasi … Pärast oli tal aga kangesti hea meel, et ta ei olnudki eksinud.

Lugu ise siis nii, et läksime kella poole kümne paiku õhtul sugulasega Tõrma poole oma esivanemate haudu vaatama, aga näed, sinna ei jõudnudki. Olime parasjagu Lilleoru-Kanarbiku tänava ristmikul, kui silmasime eemalt umbes 40 meetri kauguselt kahte inimest hundikoerasuuruse koeraga, kes tulid meile otse vastu. Koer oli lahtiselt ja äkitselt sööstis too metsiku galopiga meie poole. Ja oligi kogu lugu, see käis nii äkki, et ei jõudnud arugi saada, mis toimub.

Hetkega oli koer meie selja taga ja hammustas lõrisedes minu kintsu põlvest kõrgemal, siis teist kintsu. Suutsin kuidagi käe ette panna ja siis sain hammustuse kätte küünarnukist allapoole. Siis hakkas koer ümber minu tiirlema ja otsis uut kohta, kuhu hambad sisse lüüa. Olin täielikus šoki­seisundis, suutsin vaid karjuda, et appi ja appi. Kaaslane suutis õnneks koera tiirutamise rütmi ära tabada ja jalad käiku lasta ning lõpuks koerale jalaga vastu pead lüüa. Koer kadus kohe kiunudes lähedal asuvasse metsatukka. Ja oligi kõik, püksid lõhki ja verd jooksis sirinal, kõik nagu Ameerika märulifilmis.