Kolumn: ära alaverista Eesti sporti!

Peep Pillemar Foto: Erakogu

Olen suure igavuse ja ühtlasi Eestit esindavate sportlaste saavutustega sarnase eduga jälginud tänavusi kergejõustiku maailmameistrivõistlusi Oregonis. Miks me ronime sinna? Kas tõesti pelgalt kogemuste saamiseks? Selleks ajaks kui neist kogemustest mingitki kasu on, on sportlane tavaliselt oma karjääri lõpetanud ja mõistlikule tööle läinud.

Mida on muutnud aastatepikkune tõdemine, et meie sportlaste ettevalmistus ei päde? Midagi. Ikka tambitakse maksumaksja raha järeltõdemustesse, et vorm oli valesti ajastatud või ortopeedilised sisetallad jäid rõivistusse. Taustaks treenerite tavapärane mulin: oh oleks meil sama eelarve nagu USA-l, küll me siis alles teeks. Ega raha ei jookse. Raha paneb ainult hüppama. Aga keegi ei küsi ka, kui kõrgele peab hüppama. Küsitakse hoopis veel raha juurde ja minnakse alpimajja aklimatiseeruma. Muidu ei pruugi kehalised toimingud järgi tulla, kui sportlased kõrgele hakkavad hüppama. Ette peab mõtlema.

Kindlasti ei saa alaveristada ka verevahetust. Teadagi ei sobi eestlase veri tippspordi tegemiseks. Raske matsiveri kisub meid maa poole ja muudab igasuguse liikumise raskemaks, rääkimata siis veel jooksmisest ja kargamisest. Nii ei olegi meil võimalust kerglaselt üle tõkete hõljuda nagu vabadel rahvastel. Vaja on kerget, muredest vaba aristokraadiverd. AdBlue. Kuid sellega on vist mõneks ajaks nüüd kõik. Ükski treener ei julge enam oma sponsormersust ja hõlbuelust loobuda hoolealustest maksimumi pigistamisel. Ilma verevahetuseta seda ei tee ja vabad rahvad on sellise tõusikluse ketserluseks kuulutanud.