HAHA SULED MEIE SELJAS
Haha peale mõeldes tuleb
meelde talvekülm,
tema soojad pehmed suled
jope sees, mis üll.
Haha sulgi oma seljas
kandnud me vist kõik,
aga seekord lindu ennast
tutvustab see lõik.
Hahk on lind, kel isa kirju,
ema pardipruun,
meresaartel otsib varju
pesitsemiskuul.
Klibule või rohtu kodu
hahaema teeb,
varsti poegi terve rodu,
ootavad neid veed.
Kui on pojad viidud merre,
kindlad olla võime,
liituvad nad suurde perre,
loovad lastesõime.
Luuletus on pärit Peep Veedla luuleraamatust “Laululuige lummuses”.
Praegu, keset suve, pole aga neilgi millegagi uhkeldada. Ebamäärase sulestikuga suuri parte ei osata ehk hahkadeks pidadagi, küll aga tuntakse paremini pruuni kaitsevärvusega hahaemasid, sest nemad osutavad inimkonnale väga olulist teenust. Üldse mitte eesmärgipäraselt, aga ometi nii, et nad ise sellest kuidagi kahjustada ei saa.