Torpeedod elulainetes
2. august 2022, 12:11
Niisugune see rannaküla elu on. Kord tüüne, kord tormine. Paadid rakkes ja torpeedod lainete varjata. Meri annab, meri võtab. Ja hoiab saladusi. Piiritus voolab, kuld kõliseb.
Aastal 2022, kui üheksa aastakümmet möödas piirituseveo kuldajast, jõudsid kanistrid vedela ja tahke kullaga Käsmu rannavette ning meremuuseumi õuel prahvatavad pinged ja vastasseisud, pauguvad püstolid, murduvad südamed ning pannakse proovile nii tunded kui ka tõekspidamised.
Jaanus Nuutre lavastus "Kuninganna ja viinakurat" viib aasta 1933 sündmuste keerisesse. Kuulus piiritusekuningas Krönström on hiljaaegu autoavariis hukkunud ning kaks vähemat piiritusetuusa kulla ja trooni nimel karvupidi koos.
Ausameelse Käptni (Jaanis Valk) õuemurul ja rannaribal juhtub sel õhtul mõndagi naljakat, traagilist, liigutavat ja mõtlemapanevat. Loone Ots on kirjutanud ohtrate ootamatute pööretega loo ning selle värvikatele tegelastele korraliku minevikutaaga, kus peituvaid saladusi kasutatakse vastastikuseks manipuleerimiseks. Tihe tükk, kus suure möllu vahel jõutakse ka põhimõtete üle targutada, õige ja vale toimimise kaalukeelt sättida ning erineval moel armastust avaldada.
Kui Virtin (Merle Palmiste) tuleb mõõdetud sammul mere äärest, poetab sõnakese siiapüügi ilmast ja asub tarmukalt peenart kratsima, on see vaikus enne tormi. Ning juba tuul tõusebki. Käptni noor ja napsilembene naine Manona (Siret Tuula) nõuab oma "fifakloki" teed ja üritab klattida suhteid paadunud südametevallutajast Viinakuradiga (Tanel Saar), kel hoopis olulisemad mängud pooleli.
Koju jõuab Käptni tudengist tütar Reene (Amanda Hermiine Künnapas), pea muremõtteist tulvil, ja noore aatelise piirivalvuri (Miika Pihlak) silmad lähevad armumisest ümmarguseks. Ning õuele on end peitnud salapärane punapäine naisterahvas (Merilin Kirbits), kes osutub vanglast põgenenud piiritusekuningannaks Hilda Warmaks.
Mere- ja saatusetuultele avatud hingedest käivad üle mõnedki tormihood, raputavad läbi, üritavad kangutada tõekspidamisi, proovivad aususe alustalade tugevust ning südametunnistuse paindlikkust. Valikud, mis rannarahva ette seatakse, pole kergete killast ning seadusega ei satuta vastuollu sugugi üksnes ahnuse, vaid hoopis inimlikkuse pärast.
Kui mehed juhivad laevu ja toimetavad salapiirituse mitmesaja kanistriga torpeedosid rannavetesse, paugutavad püstoleid ning ajavad taga oma tõde ja õigust, siis elu tüürivad tuumakad tugevad naised, kes sõjakal, kes tasasel moel. Nii on (ranna)külas asjad ikka käinud.
Hilda ja Eeva (nõnda vist kõlas Virtina nimi, kavalehel pole rolle märgitud) on elus targaks ja kavalaks karastunud, ent isegi haprana tunduvas Reenes välgatab tulevasele uhkele emandale omast südikust. Lausa tormipöörisena ringi tantsiskleval Manonal jääb nii spliini kui ka kuraasi ülegi.
Merle Palmiste Virtin, kel erakordne oskus kõike salakesi kuulda, näha ja tallele panna, on suure südamega naine, kes hoiab märkamatult Käptni maja ja elu õigel kursil. Miks üks kaunis, elegantne, arukas ning erakordse veenmisoskusega naine laseb enda aastatel triivida selle mehe kiiluvees, kes teda peaaegu ei märka? Ka see painav küsimus saab õigel ajal vastuse.
Amanda Hermiine Künnapas kujutab peretütar Reenet mahedate värvidega, poetab tegelasse parajalt erksaid ja humoorikaid toone. Künnapase targa, tundelise, ent eluvõõra neiu ning Miika Pihlaku aatelise, (noor)mehise, ent argliku- ja kohmetuvõitu piirivalvuri duetid veavad lavastuse romantilis-traagilist võrguliini.
Jaanis Valgu Käptn on tõsine merekaru, tugev, aga tasane heasüdamlik mees, kes on valmis igaühte päästma, toetama ja aitama ning austab seadust ja korda. Need asjad kipuvad tihtipeale omavahel sõlme minema ning elu keerab tema südametunnistuse laevukest ühele ja teisele poole kreeni. Õnnekombel on mehele antud pehme loomus ja paindlik mõtteviis, mis lubab teha valgustkartvamaid tegusid viimast või vähemasti eelviimast korda.
Tanel Saar mängib Viinakuradi tõepoolest kuratlikuks – meheks, kes ei pelga keda kuraditki, kel on elu kõripidi pihus, keda kardetakse ja austatakse ning kes on sarmi ja jõukuse toel harjunud vallutama iga naise, kellele pilk pidama jääb. Tema ümber hõljub ahvatlev ja hirmutav tumeduse oreool, aimus, et see mees ei löö millegi ees risti ette. Vaid Virtin teab, kuidas Viinakuradi taglases tuuli juhtida.
Merilin Kirbits ei hoia piiritusekuninganna Hilda Warmana kokku värve ega temperamenti. See paadiserval ahnelt suitsu pahviv rase naine, kes on just vanglast vehkat teinud, on kui kontsentreeritud tahe, julgus, ettevõtlikkus ja sihikindlus. Väänab seelikust merevett, silmad põlemas ja pea plaane täis. Lausa hambad irvi lõriseb ta igaühe peale, kes seisab tema ja merre peidetud varanduse vahel. Malbemal moel piiritusekuningannaks ei saada. Võimas ja pöörane, samas tunnetuslikult täpne roll.
Meri kohiseb, pääsukesed lendavad pesa vahet, mis just mängupaiga kohal räästa all, pelgamata pauku ega publikut, näitlejaist rääkimata. Meremuuseumi avatud verandaaken, kogu lillerohke majaümbrus ning meri ja kivid loovad "Kuningannale ja Viinakuradile" oivalise dekoratsiooni, mida kunstnik Jana Wolke on delikaatselt täiendanud vajalike esemete ning stiilsete kostüümidega.
Jaanus Nuutre on "Kuninganna ja Viinakuradi" toonud lavale kindla käe ja sooja südamega, jutustanud koos Loone Otsa ja näitlejatega rannarahva lugu ajastust, kus piiritusetorpeedod tabasid inimesi ja saatusi. Lavastuses on hoogu ja põnevust, publikule pisut ära- ja rohkelt inimlikele draamadele kaasatundmist, samuti võimalusi oma südametunnistuse kompassinõela kontrollida.
"Kuninganna ja Viinakurat" on loodud kerge suvelavastusena, ent on midagi sügavamat kui meelelahutus. Nagu meri, kus laine kaldaveeres leebelt üle varvaste limpsab, peidab hoovusi, sügavikke ja laevavrakke, nii jääb lavalt ajusoppi inimeste eetiliste valikute võimalikkuse teema. Kui süüvida põhjalikku kavalehte, annab lugu salapiirituse vedajatest Eesti rannakülas 1930. aastate alguses ainest pikemalt mõtiskleda ühe mitmeti tõlgendatava etapi üle meie oma (ranna)rahva ja Eesti riigi ajaloos.