Juhtkiri: seenemets on meditatsioon

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Niipea kui esimene lõunaeestlane esimesed kolm leitud kukeseenekribalat üles pildistab ja foto sotsiaalmeediasse paiskab, käib kogu Eestist kahin läbi. Põhjaeestlane teab, et ilmselt läheb veel mitu nädalat, enne kui meie kandis korvi põhja midagi leida võib.

Nüüd on ilus seenesaak juba ammu ka põhjaranniku rahvast rõõmustanud. Miks üldse kipub eestlane metsa, kui poeriiulid on kaupadest lookas? Sest metsast saab värskemaid ja maitsvamaid seeni kui poest, seenemetsas käimine on eestlase meditatsioon ning metsas jõlkumine seob meid kuidagimoodi uuesti vanavanemate külge.

Seentega on nagu iga muu asjagagi siin elus: kõigele tuleb anda võimalus. Heade seeneroogade kõrval on olemas ka keskmisest kehvemini välja kukkunud toidud, ja kui keegi juhtub neid esimesena sööma, võib põlgus seente vastu olla garanteeritud. Hoolimata sellest tuleks alati proovida, sest seenemaailm on väga kirev. Kui krõmps kukeseen ei lähe suuga kokku, siis paneeritud sirmik võib juba hoopis parem pala tunduda.