Praegu on poliitikute endi sõnul sobiv aeg kõikvõimalike muutuste tegemiseks, sest valimistevaheline aeg on piisavalt pikk. Valija saaks ebapopulaarsed otsused ära unustada.
Urmas Tamm: põliseestlased jäävad hooldekodudesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased andmed, mille najal võiks tulevikuks otsuseid teha, on näiteks maaelu arengu aruanne ja statistikaameti andmed eelmise aasta sündimuse kümneprotsendilisest vähenemisest.
Kõigepealt maaelu arengu aruanne: see näitab, mida oligi oodata – maaelu väljasuremist. Kui regionaalpoliitikat lihtsalt ei eksisteeri, siis polegi midagi tahta. Kui valitsus on valinud haldusreformi asemel vaikse hääbumise, on tulemused selged.
Peame õnnelikud olema, et me ei saanud Euroopa Liidu toetusi juba siis, kui taasiseseisvusime. Mõelge, milliseid uhkeid keskusi oleks vaja nüüd üleval pidada. Näiteks kadunud Saksi valla keskus koos kirikuga … Ma pööran nimelt sellele tähelepanu, sest üsna varsti tuleb meil hakata üleval pidama või maha lõhkuma ka viimasel ajal euroraha toel ehitatud hooneid.
Statistikaameti andmete järgi vähenes mullu meie riigis sündimus 10%. Seda ajal, mil sünnitusikka on jõudnud nn laulva revolutsiooni lapsed. See on viimane suurearvuline põlvkond, kes tulemas oli. Edasi järgneb üheksakümnendate vapustuste demograafiline auk. Sel ajal sündinud vähesed lapsed peaks oma lapsi hakkama saama vähem kui kümne aasta pärast. Kellele me ehitame?
Kindlasti mõjus sündimuse langusele paar aastat tagasi alanud majanduskriis. Mullu vähem sündinud lapsed otsustati tulevikku jätta ülemöödunud aastal, ju siis emad kahtlesid, kas on õige aeg järeltuleva põlve muretsemiseks.
Vahepealsed karmide kriiside õppetunnid tekitavad aga noortes küsimuse: äkki peaks oma lapsed tooma ilmale riigis, mis suudab tagada peredele ka majanduslanguse ajal normaalse elu? Need riigid pole kaugel …
See on kurb. Ühes olen kindel – me oleme pensionäride ühiskond, see trend vaid süveneb ja edaspidi arvestavad kõik poliitikud ennekõike vanurite vajadustega.
Maapiirkondade elanikkond väheneb veelgi. Vananevad inimesed aga vajavad tuge. Käisin hiljuti ühes omavalitsuse hooldekodus ja nägin tingimusi, mis mind vapustasid. Me peame kehtestama ühtsed nõuded kõikide omavalitsuste avalikele teenustele! Kui ei suudeta neid täita, siis ei olegi omavalitsus haldussuutlik. Ja riigiasutused peavad kontrollima nende nõuete täitmist Ma ei saa nõustuda seisukohaga, et mis sest, kui teenus haiseb, aga vaata kui odav! Kus me elame ja millisel aastal?
Me peame lõpuks selgeks tegema, mida üks omavalitsus oma elaniku eest hoolitsemiseks peab tegema ja mida mitte ning kui palju see maksab.
Teine mure on seotud kohalike arstidega. Niikuinii peab harjuma, et tulevikus on maal meditsiinilise kõrgharidusega inimestest puudus. Asi ei olegi niivõrd palgas ja elukohas, kui sotsiaalses suhtluses. Pole enam see aeg, et noor arst tahaks ennast pärast väsitavat tööpäeva taastada kusagil väikelinna eramaja põllupeenral.
Siiski leiduks kindlasti loodushuvilisi noori, kes tuleks maale arstiks. Kuid kui tal tekib soov näiteks õhtul ooperisse või rokkkontserdile minna, siis sõidukulu suuremasse linna koos ööbimistasuga on nii kõrge, et sellist palka ei jaksa isegi kõige rikkam omavalitsus Eestis oma perearstile maksta.
Aga kellega noor haritud inimene õhtul pärast tööd suhtleb? Vaatab telerist “Õnne 13” vanu seeriaid või?
Hiljuti väitis minister Seeder, et maal on kõige tähtsamad töökohad. See väide on primitiivne, sest sama tähtis on ka elukeskkond. Siin on aga riigil oma osa täita, näiteks kohalike teede korrashoiu rahastamisel.
Üks Singapuri ülikooli professor rääkis vigadest, mida tehti Singapuri kõrgelt tasustatavate ja tarku inimesi nõudvate töökohtade täitmisel. Teadlane rääkis, et Singapur meelitas kohale kõrge palgaga spetsialiste, kuid need olid seal vaid ajutine tööjõud, mõne aja pärast liikusid nad edasi. Peale hea sissetuleku vajasid nad ka vastavat infrastruktuuri, et tuua sinna oma perekond või luua see kohapeal.
Võib-olla selline ongi tulevik: tippspetsialistid liiguvad mööda maailma ringi, keskmise tasemega töötajad jäävad pikemalt kohapeale, osa inimesi töötabki pidevalt siin, sest ei saa mingil põhjusel ära minna, ja on nõus kehva palgaga. Peale selle on külades mõned patrioodid, ja siis – tervete hooldekodude kaupa põliseid eestlasi.