/nginx/o/2021/12/08/14248908t1h60a9.jpg)
/nginx/o/2022/08/10/14751576t1h5d80.jpg)
Seltskond Rakvere kandi spordisõpru otsustas möödunud aastal, et enese aktiivselt liigutama motiveerimiseks on paslik võtta eesmärgiks suvise Tallinna Ironmani läbimine.
Ettevõtmise veduriks kujunes Rakvere kergejõustikutreener Alar Madilainen, kellel oli üks täispikk triatlon seljataga ja mingi kogemus ekstreemsest pingutusest olemas. Osa seltskonda oli omavahel tuttav nime Madika Võimla all toimuvatest üldkehalistest treeningutest, teine osa liitus tuttavate soovitusel.
Täispikk triatlon tähendab 3,8 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu ja 42,195 km jooksmist. Piltlikult tähendab see seda, et Pärnus ujuda tuleb nii pikk maa, nagu jääb Rakvere kesklinna ja Põhjakeskuse vahele, siis sõita jalgrattaga läbi Eesti Pärnust Rakverre ning seejärel joosta Rakverest Käsmu. Igatahes parajalt hullumeelne katsumus, autogagi pikk maa läbida.
Seltskonna naisliikmed võtsid esimesel korral igaks juhuks ette poolpika võistlusmaa. Selle pikkuse hoomamiseks tuleb eespool mainitud kilomeetrid jagada kahega, ja seegi distants on aukartust äratav – põhimõtteliselt Tallinna ots rattaga ja Rakverest joostes peaaegu Tapale või Väike-Maarjasse.
/nginx/o/2022/08/10/14751577t1h175d.jpg)
Mare Mändla: “Mõte Ironman 70,3-l, poolpikal, osaleda tuli talvel. Pool aastat olin selleks teadlikult treeninud. Starti minnes oli küll ärevus sees, aga mõte oli, et lähen teen rahulikult oma asja. Mõtteks see jäigi. Peale stardipauku läkski rapsimiseks. Jooksuks olin ennast korralikult ära väsitanud ja see osutus seekord kõige raskemaks. Enda pandud ajalise eesmärgi saavutasin. Ja sellega kaasnes Eesti meistrivõistluste meistritiitel oma vanusegrupis poolpikas triatlonis. Olen õnnelik, aga samas jäi midagi närima, päris rahule ma oma sooritusega ei jäänud ja plaanin järgmine aasta uuesti stardis olla.”
Mirjam Madilainen: “Mul oli enne võistlust vaimselt kõige raskem, võistluse ajal oli füüsiliselt kõige raskem ja lõpus oli väga-väga õnnelik tunne. Mina läksin Alari (abikaasa Alar Madilaineni – toim) eelmise aasta emotsiooni pealt ja siis ma tõmbasin Kairiti ka kaasa, et seal on see melu ja nii äge kõik kokkuvõttes.”
Ülle Liiv: “Alguses olid head emotsioonid ja lõppes samuti suurepäraste elamustega. Raske oli, aga see ongi kõige huvitavam asi selle juures. Tuleb võita ennast ja järgmisel aastal lähen uuesti.”
Kairit Arpo: “Miks ma läksin sinna? Mirjam käskis. Jumal tänatud, et käskis, ma panin kaks nädalat enne võistlust alles ennast kirja. Ma olin kahtleval seisukohal, ja kui ma ei oleks talle lubanud, ma poleks kunagi läinud. Ja ma ületasin ennast sada protsenti. Treeninud ma olin, ma tegin tegelikult kõvasti trenni ja tegin kõik alad kiiremini, kui ma kunagi olen suutnud. Ja et ma nad nüüd niimoodi kokku ka suutsin panna, superluks, ma jäin väga rahule. Nüüd juba mõtlen, et poleks vahetusalades niipalju aega kulunud, oleks veel parema aja saanud.”
Treenimisest koos teistega olevat suur abi olnud, üksi võib mõnikord nõrkushetkel alla anda. Aga kui hommikul pool kuus Viitna järve ääres autost sellise näoga välja tulla, et ega me ei pea ju täna tingimata vette minema, ja nähes kõiki teisi täies valmiduses, ei ole ju muud variantigi kui tavapärane kuni kaks kilomeetrit pikk ring läbi kroolida.
Sügisel ujumistrennidega alustades aitasid seltskonda oma ala meistrid: triatleet Kevin Vabaorg ja ujumistreener Ralf Tribuntsov. Lisaks käidi koos rattasõidul. Üks on kindel, jalgrattarehvi vahetuse õppisid kõik selgeks.
Kolm treeningugruppi kuuluvat meest võtsid ette täispika maa läbimise ja kõigil neil läks sellega hästi.
Alar Madilainen: “Kõige raskem on üle selle stardijoone astuda, siis on pulss kõige kõrgem. Kui juba vees oled, siis juba pidu käib, siis on äge ja sa paned juba mõnuga. Kõige raskem hetk on jooksu viimased mingid viisteist kilomeetrit, kui jalad ei taha enam koostööd teha ja mõtled ainult lõpu peale, et kuidas sinna jõuda.
Miks ma läksin sinna? Mirjam käskis. Jumal tänatud, et käskis, ma panin kaks nädalat enne võistlust alles ennast kirja.
Kairit Arpo, triatloni lõpetanu võistlusotsuse vastuvõtust
Minu eesmärk oli teha alla 11 tunni ja see sai tehtud. Tahtsin ka maratoni alla nelja tunni joosta, aga sellest jäi vähem kui kaks minutit puudu. Järelikult peab tagasi minema. Lihtsalt maratoni ma jooksma ei lähe, ainult triatloni sees.”
Kristo Lipp: “Kõige ärevam oli võibolla päev enne, ei teadnud, mida karta. Esimest korda selline katsumus, aga ei julge öelda, et viimast. Võistlus oli vägev ja poleks uskunud, kui palju annavad energiat kaasaelajad, super elamus, mis energia sealt tuleb. Kõige raskemad loomulikult jooksu viimased kilomeetrid. Keeruline oli see, et ei teadnud, mida ja kui palju süüa, kas energiat jagub. Elamus oli igatahes vägev, soovitan kõigile, kellel vähegi on huvi proovida.”
Martti Sikka: “Kõige lihtsam oli septembris, kui me otsustasime, et me teeme seda. Kõige raskem oli nädal enne starti, kui enam hästi ei maganud, kerge paanika oli sees. Võistluspäeva hommikul kadus närv ära ja võistlus ise oligi raske, eriti jooks. Kristoga leppisime kilomeeter enne lõppu kokku, et koos alustasime seda jama ja koos ka lõpetame. Nii läkski.”
Mehis Täpp: “Kõige raskem hetk oli minu jaoks valiku tegemine, kas osta pilet pikale või poolikule rajale, nii-öelda murdusin ja valisin pooliku, sest tundsin, et ma ei ole pikaks katsumuseks veel valmis. Kõige ärevam hetk oli täispika start, kui seisin teisel pool piiret ja väga suur soov tekkis teisele poole hüpata ja pikale maale ikkagi minna. Võistlus ise läks täpselt nii, nagu oli planeeritud, isegi raske koht tekkis oodatult viis kilomeetrit enne lõppu. Lõpus oli hea meel, et pikale ei läinud, aga poole tunni pärast olin ümber mõelnud. Tegelikul jäi ikkagi midagi kripeldama.”
Üldiselt jäi kõlama, et tehtud oli õige otsus. Lisaks see, et kõik autojuhid oskavad nüüd ratturitesse maanteel suhtuda oluliselt mõistvamalt.
Igatahes loodab seltskond, et asjahuvilisi liitub nendega veelgi, sest varsti algab ettevalmistus järgmise aasta Ironmaniks.
Triatloni meistrivõistlustelt võideti maakonda medaleid
/nginx/o/2022/08/10/14751578t1h1bca.jpg)
Tallinna Ironmani raames selgitati ühtlasi eri vanuserühmade Eesti meistrid poolpikal võistlusmaal. Lääne-Viru triatleetidest naasid omas vanuserühmas Eesti meistrina Mare Mändla (N55–59) ja Eugen Õis (M65–69). M20–24 klassis võitles Marti Alt välja hõbemedali, kuigi distantsi lõpp oli talle kõva katsumus.
Meie maakonnast pärit võistlejatest lõpetasid koguni kolm meest täispika katsumuse eestlaste esikümnes. Kolmandana finišeerus Väike-Maarjast pärit endine kergejõustiklane Henri Manninen, neljandana Mart Suurkivi ja seitsmendana Mannineni koolikaaslane Väike-Maarja päevilt Sven Sabas. Arvestades osalejate arvu, on tegemist väga korralike tulemustega. Hiljuti kõrgkoolis doktorikraadi kaitsnud ja töö kõrvalt harjutav Manninen otsustas peale eelmisel aastal lõpetatud poolpikka distantsi, et tänavu peaks tegema siis täispika. Koos Sabasega liituti treeningugrupiga ja mehe sõnul kujunes nädalaseks treeningumahuks 12–14 tundi, suvekuudel mõned tunnid rohkemgi. Plaan oli jõuda finišisse alla 10 tunni, tegelikult kulus ainult 9 tundi ja 17 minutit.
“Rohkem ma elus tõenäoliselt nii pikka võistlust ei tee. Esimene jääbki viimaseks, sest nüüd oleks mõte võtta eesmärgiks alla üheksa tunni teha, aga see nõuaks veelgi enam ajaressurssi ja selleks pole motivatsiooni,” rääkis Henri Manninen.