Kaks tundi, lilla keel ja ämbritäis kukeseeni

Tunni aja kohta ei olnud seenesaak kiita. Pärast teises seenekohas käimist sai ämber siiski ilusti täis. Foto: Merly Raudla

Metsas kondajad ja korilased on juba pea pool suve sotsiaalmeedias oma saagist ahvatlevaid fotosid jaganud. Kellel on õnnestunud korjata mitu korvitäit kukeseeni, kel on ämbritäis mustikaid. Siinkirjutaja võttis pisikese ämbri ja läks vanaema skeptilisusest hoolimata Viitnal ja Ilumäel loodusesse, et hingata metsaõhku ja otsida kuldseid seenekesi.

Elupõlisest metsasõbrast vanaema suhtus seente korjamisse kahtlevalt. Tema on pannud tähele, et kui tal garaaži juures tatikad hakkavad kasvama, on lootust maja tagant metsast seeni saada. Seni olevat tatikaid vähe. Sellegipoolest oli ta nõus metsa kaasa tulema. Igaks juhuks võttis ta ühes maailma kõige väiksema ämbri ja seenenoa.

Esimesed sammud pehmel metsasamblal ning vaiguste puude lõhn olid minu jaoks märgiks, et loodusesse tulek on ennast juba ära tasunud. Tegime metsas tavapärase ringi ja esimesed kollased kübaranupsud tervitasid meid keset teed kohe retke alguses. Seenekesed olid kuivavõitu – tuleb ikka vanemaid ja kogenumaid inimesi kuulata ning uskuda.