Kolumn: sõjaaja kunst

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema.

Peaks kirjutama monumentidest. Või elektrihinnast. Aga ei kirjuta. Kirjutan kunstist.

Kirjutan kunstist sellepärast, et praegu on meil eesti maalikunsti ajaloo tundmaõppimiseks erakordne aeg. Suhteliselt lihtsa vaevaga on võimalik osa saada nii paljust 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole kunstist, et seda ei oskaks muidu uneski näha. Lisaks püsivalt avatud Kumu ja Viinistu kunstimuuseumi kollektsioonile on praegu Eesti Rahva Muuseumis üleval esinduslik valik Enn Kunila maalikollektsioonist pealkirjaga “Värvide ilu”, seal kõrval kohe Lõuna-Eesti kunstnikke ja maastikke kajastav näitus “Talomuro ilmaruum”, Tartu linnamuuseumis on pealkirja all “Silmates maastikke” väljas valik Värnikute perekonna kollektsioonist ning Tartu kunstimuuseumis pealekauba Ado Vabbe näitus.

Palju tuleb mõtteid, kui sügavat kunsti näha ja vaadata. Aga pean tunnistama, et olin kaugel sellest, et unustada kunstisaalist väljaspool toimuv. Väljaspool on sõda, Kremli sõda Ukraina vastu. Olen tihti mõtelnud, kuidas elavad inimesed maal, kus on sõda, sellisel suurel maal, kus ühes otsas hävitatakse linnu ja teises kuulatakse kohvi juues tänavamuusikuid. Sel maal tehakse praegugi kunsti, võibolla rohkemgi kui tavaliselt. Sest kunst leevendab valu ja annab lootust.