/nginx/o/2022/05/30/14589341t1h235e.jpg)
/nginx/o/2022/08/16/14764362t1haa49.jpg)
Jon Mikiver mängib trumme Võsult alguse saanud bändis Elephants From Neptune (EFN), kellelt on sügisel oodata comeback-albumit. Alates kevadest on tal aga küpsenud ka päris oma asi – kuue looga soolo-EP “Jondog” ilmub digitaalselt neljapäeval, kaks esimest singlit sellelt on juba väljas.
Kohtume Joniga tema loomulikus elukeskkonnas – tema koduaias Võsul. Sinatame teineteist, kuna see pole meil teps mitte esimene kord seal nõnda istuda.
Mis on “Jondogi” kontseptsioon? Miks sellise projekti ette võtsid?
Kui teed lugusid bändikaaslastega, siis teete heas mõttes kompromisse ja leiutate koos. Et kõik osapooled oleks rahul, ei pane sellist lugu välja, mis kahele tüübile üldse ei meeldi. Aga üksi ma polnud ühtegi asja niimoodi teinud.
Challenge algas juba sellest, kas ma saan üldse hakkama – kas ma suudaks mängida kõik pillid nii, et kannatab kuulata. Kui oled ühe bändi trummarina endale päris palju sõpru saanud, kes on kõik professionaalsed muusikud, siis on suht raske. Kui ma oleks teismeline, ei oleks nii palju võrdluspunkte, oleks endal rohkem suva. Aga kui hilistes 20-ndates või 30-ndate alguses hakata kitra õppima, siis see võib mõjuda päris laastavalt. Vahepeal istud ja harjutad ja mõtled, et mis toimub praegu: on see ajaraiskamine? Miks ma seda teen?
Vokaaliga pusisin kaks-kolm aastat ise, laulsin karaokepõhjadele, saatsin bändikaaslastele kuulata ja küsisin konstruktiivset kriitikat. Aga kaua sa ikka teistele pinda käid, et kuula mu Tom Jonesi kaverit nüüd. Lõpuks läksin pooleks aastaks Anu Aimla juurde laulutunde võtma.
Saatsin sõpradele “Jondogi” demosid ja tulid feedback’id. Öeldi, et misasja, jummala lahe. Kes see laulab? Sina ise laulad ... Ma ei teadnudki, et sul siuke hääl on ...
Meil on olnud bändiga ja minul isiklikult on ka see värk, et olen kogu aeg rahuldamata ja tahan midagi uut proovida, olla liikumises. See (sooloprojekt) tundus üks hea asi, millega otseselt pole ajagraafikut, keegi ei oota mult midagi. Ja ma ise kuulan sellist pungi, metal’i, karjumise mussi meie bändist kõige rohkem.
Kas Kuradi Saar on veel aktuaalne projekt?
Kuradi Saar oli tegelt vaid ühe albumi kontseptsioon. Kuna 2018. aastal sai Eesti sajaaastaseks, tundus olevat selleks hea hetk. Aga olen viimasel ajal täheldanud, et päris palju tuttavaid on selle albumi uuesti avastanud või alles nüüd selleni jõudnud. On küsitud, kas sellega ongi kõik, ja öeldud, et tahaks ikka veel mõnele laivile tulla. Kunagi tulevikus võib seda juhtuda, kui asjaolud on õiged.
Kuradi Saares mängivad samad liikmed, kes teevad EFN-i. Selle vahega, et lood on eestikeelsed.
Kuidas hoida mussitegemisel õiget pohhuismi levelit? Mis hetkest hakkab see eesmärgile vastu töötama?
Arvan, et sellega on sama asi nagu lahedaks olemisega. Et kas proovid olla lahe või lihtsalt oled lahe. Igas asjas on eluterve doos pohhuismi alati hea. Aga eks see ole nagu mingil köiel žongleerimine. Liiga tõsiselt ei tohi kõike võtta, aga lõppude lõpuks on ikkagi vähemalt minul ka mingid standardid. Asi peaks su enda jaoks kõlama hästi, samas nii, et sa saad seda ikkagi ka kellelegi teisele mängida.
Ma polegi kunagi sellist asja seedinud. Kõlan võibolla liiga enesekindlalt. Kui pille sisse mängisin ja voksi hakkasin õppima, siis ma põdesin ja kannatasin rämedalt. Kas üldse mingi tüüp, kes paar aastat kirtarri mänginud, peaks hakkama salvestama ja oma lugusid välja panema? Kogu aeg olen mõelnud, et teen seda enda jaoks ja see on kõige tähtsam, ja kui teistele meeldib, siis on lahe, eks ju. Aga ma pole kunagi liiga palju mõelnud, kas mul peaks olema rohkem suva või vähem suva. See olek on mul välja kujunenud ja selline ma olen.
Sooloprojektiga on muidugi vähem vaidlemist, aga kuidas üksi salvestamine tehniliselt välja kukkus? Kas üksluiseks ei muutunud?
Seekord üksluiseks ei muutunud, sest tegin seda esimest korda. Aga päris naljakas oli suve jooksul seda teha. Vahepeal ikka käid kuskil kontserdil või sugulastel külas, oled paar päeva ära. Siis tuled tagasi, tuleb meelde, et ah jaa, mul see oma projekt pooleli. Lähed jälle sinna üles korrusele, teed arvuti lahti, hakkad kuskilt pihta. Paar päeva kütad, siis tuleb jälle mingi paus vahele ...
Mu enda suurim vaenlane ja ka treener olen ma ise. Kellelgi peale minu polnud väga vahet, millal see plaat tuleb. Aga siis ise pušid ennast ja see ongi selline naljakas konflikt. Ükspäev ärkad üles, oled hullult tõre enda vastu. Ütled endale, et davai, võta kokku ennast, teeme täna lõpuni, sul on nii vähe teha ju veel. Ja siis lähed üles korrusele, hakkad seal ikka munema, kuulad ja mõtled, et siia ja sinna võiks ju veel midagi juurde teha ...
Ma päris üksi siiski ei saanud ka kõike teha. Hea sõber Jonas Kaarnamets, kes on Frankie Animali kitarrist ja teeb oma sooloprojekti Jonas.f.k, aitas trumme salvestada. Seda ma lihtsalt füüsiliselt ei suutnud üksi teha. Märtsikuus salvestasime kõik trummiträkid, sealt edasi ma tegin enamasti üksi. Küll aga tahtsin nii palju, kui saab, kaasata väikestes kohtades kõiki oma tuttavaid ja sõpru. Tegelt meil elab siin Võsu kandis päris palju tuttavaid muusikuid. Poole tänava peal elab Linnu (EFN-i kitarrist Markko Reinberg – MR), helistasin talle üks õhtu, et kui viitsid, tule mängi sina see reff sisse. Ja viimase singli “Coming Home Tonight” ühes refis mängibki Linnu. Mitte mingit vahet pole kui kuulata, aga minu jaoks on hullult äge, et ma tean seda – siin panustas Linnu.
Pikema arutluse käigus selgub, et nõnda on “Jondogi” lugudesse panustanud ka Anett Kulbin, Robert Linna ja Kostja Tsõbulevski.
Plaat on kohe väljas. Kui suurelt plaanid promoda?
Okei, selles mõttes on küll mingi level pohhuismi. Hetkel on “Jondog” plaanitud ilmuma ainult digitaalselt. Tahtsin selle tegelt meelega anda välja suvel – siis, kui kõik puhkavad, suvefestivalid on oma esinejad juba ära bukkinud ja järgmiste suvede jaoks jääks kraam juba vanaks. Et kui keegi tuleks idee peale seda laivis esitleda, siis see idee jääks tõenäoliselt ära, sest ajaaken selleks on liiga väike. Sügisel tulevad juba uued asjad peale, Elevantidega tuleb sügisel plaat.
Muidu pean hakkama muretsema, et kurat, pean mingi bändi kokku panema, ja kuidas ma seda laivis üldse teen.
Kas esitluslaive siis ei tulegi? Või on mingi võimalus ikka, et tuleb?
Never say never, aga endal praegu pole küll plaanis. Ma ei taha ise puššida. Mul on siiani raske aktsepteerida ja mõista, kas see üldse on mingi asi, mis meeldib ka inimestele. Ma olen siiani arvestanud võimalusega, et kõigil on nagu “okei, lahe, tüüp sai oma asja tehtud – ja tule siis nüüd tagasi trummide juurde”.
See pole nagu uus soolokarjäär, vaid väike kõrvalepõige. Sain muusikaliselt sellest väga palju juurde, arendasin ennast, õppisin teisi pille mängima ja salvestama. See oli õppetund, aga suurem eesmärk on ikkagi olla Elevantide trummar. Kui nendega hakkame sügisest nüüd uuesti tulema, olen kogemuse võrra rikkam. Kindlasti see sitemaks ei saa mind teha.
Kunagi kui oskasin ainult trumme mängida, tahtsin aidata Elevantide demosid teha. Aga kuidas see trummar seletab, et tead, see reff võiks olla mingi siuke nagu ta-dada-da paapa-raa, tuududuu, noh ja siis läheb tõõ-dõõ puupõõ ... Siis kõik vaatasid selliste nägudega, et ei saa mitte midagi aru – kui viitsid, palun väljenda ennast natuke normaalsemalt. Aga ei oska, sest ei oska veel mängida neid pille. Aga nüüd oskan neid mõtted, mis peas on, mingilgi viisil instrumentidesse panna.
Kuidas EP oma nime sai?
Alguses mõtlesin, et võtan üldse artistinimeks Jondog. Sest et ühest küljest oli veits pohhui. Aga mu elukaaslane kutsub mind hellitavalt Koeraks, sest ma olen oma iseloomult selline suur sõber-koer. Selline, kellel on kogu aeg davai, letsgou (matkib hingeldava koera häält palaval suvepäeval – MR). Mul on ka selline nokamüts, millel on koer, kellel päikseprillid peas ja keel suust väljas. Kogu aeg kõik on öelnud, et see on täpselt minu vaib, nagu ma ise olen. Ma võiks vist päevad läbi koertega hängida, olen koerainimene.
Nüüd märtsikuust võtsime endale Ukrainast selle tüübi ka (patsutab kollakaspruunikest koerakest, kes meie kõrval olnud terve intervjuu vältel – MR). Kui sõda lahti läks, siis MTÜ Nähtamatud Loomad läksid sinna abi viima ja oleks tagasi tulnud tühja bussiga. Aga üks varjupaik piiri lähedal pakkus loomi neile kaasa. Lenni oli üks kaasa võetud loomadest.
/nginx/o/2022/08/16/14764363t1hd9cf.jpg)