Kolumn: töö tapab

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Tõlgin soome keelde ka haiguslugusid. Neist jääb mulje, et inimesed on mõlemal pool lahte rügades end haigeks töötanud ja soovivad töövõimetuse tõttu enne aega pensionile jääda. Üks lause autojuhi anamneesist kõlab umbes nii: “Kui varem suutsin liikuda ja töötada päev läbi, siis nüüd, kui natuke rohkem pingutan, hakkab süda puperdama ja käed hakkavad värisema.”

Ka mina ise tunnen viiekümneselt, et ei jaksa enam nii palju tõlkida nagu noorest peast. Kuigi ma ei joo ega suitseta, magan lõunauinakut, elan maal ja jalutan ilusa ilmaga kümneid kilomeetreid mööda metsateid, ei ole mul enam endist särtsu sees. Masendus murrab ka minust palju kõvema kehaga mehi, isegi endisi mere- ja sõjamehi.

Kuigi mu parim sõber on sotsiaaldemokraadist Tallinna linnavolikogu liige, olen ma ise üdini parempoolse mõtteviisiga. Ma ei suuda küünitada kätt maksumaksja kõhna kukru poole. Kui ma enam tõlkida ei jaksa, nälgin parema meelega surnuks või poon end üles, kui kerjan toimetulekutoetust. Inimese kannatuste vähendamiseks ja sotsiaalkulude säästmiseks pooldan eutanaasiat ja abistatud enesetappu – isegi vaimse tervise probleemide korral nagu Hollandis.