Juhtkiri: kes kaitseb ohvreid?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Suhtevägivald on üks jõletumaid asju üldse, paraku on seda meil rohkem, kui välja paistab. Vägivaldse suhte lõksu on ilmselt lihtne langeda, eriti kui kuldses puuris on kõik hüved olemas. Sellest põgenemisel variseks põrmuks kogu varasem elu.

Tavaliselt on sellised skeemid nõnda korralikult kinni mätsitud, et isegi kolmandad isikud, kes soovivad juhtumitele valgust heita ja sellega head teha, leiavad ennast tihti n-ö üksi tuuleveskitega rahmeldamas. Nagu juhtus kirjanik Sass Hennoga, kelle vastu pöördus kunagi inimene, keda ta aidata proovis.

Kahtlemata on ajakirjanduse ülesandeks sellised juhtumid paljastada ning teha kindlaks, et süüdlane saaks kas või avalikkuse silmis hukka mõistetud, kui teda ei mõista piisaval määral hukka meie karistussüsteem. Tänase lehe esiküljelugu suhtevägivallast tekitab kognitiivse dissonantsi. Nii politsei kui ka prokuratuur on korduvalt rõhutanud, et suhtevägivald on neile prioriteediks. Politsei esindajad on läinud koguni nii kaugele, et on suisa öelnud välja, et suhtevägivallatsejaga on lood lühikesed ja ta peab oma tegu karistuse kujul omal nahal tunda saama.