Juhtkiri: kas kooliks valmis?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Esimese septembrini on jäänud veel vaid nädal. Enne, kui koolikellad kõikjal kõlisema kukuvad, on tarvis tarkuse taganõudjatele komplekteerida kõik vajaminev. Vanemad isendid saavad sellega vast ise ka hakkama, kuid nooremate koolikoti sisu on endiselt emade-isade mõttekoht. Siinkohal on võimalik mõelda odavamalt ja kallimalt, samuti on võimalik mõelda üle.

Kirevad reklaamlehed tekitavad küll tunde, et palju on vaja soetada, kuid ega neid tarbeid, mida tegelikult vaja läheb, olegi ju nii raske kokku saada. Esimesse klassi minejatega on vast rohkem sahmerdamist, kuid edaspidi tekib harjumus. Asjad on üldiselt samad: neljast-viiest joonlauast kaks on ju ikka veel alles, kolmas ilmub välja voodi alt, teritajad-sirklid töötavad endist viisi, värvipliiatsite komplekti tähtsus on juba algklasside lõpuks märgatavalt vähenenud, plastiliin seisma jäänud. Ja rasvakriidid – parem mitte uusi muretseda, kes teab, kas neidki enam tarvis läheb. Päevik ja sisejalatsid tuleb siiski osta. Kui on piisavalt vihikuid-kaustikuid ja hea kirjutusvahend, siis võib õppetöö alata.

Mis puudutab riietust, on suhtumisi seinast-seina. Küllap on peresid, kus teise ringi riietele tähelepanu ei jagu – kuid asjata! Vahel tuleb pähe mõte, et kui nõukogude ajal oleks mingis putkakeses müüdud näiteks Humana laupäevaõhtust üle jäänud kaupa, oleks saba ulatunud Andromeeda udukoguni. Oletatavasti ei jää siiski tänapäeval ühelgi õpilasel sobivate riiete puudumise tõttu kooli minemata.