Nädala lind: lepalind

Lepalinnuema haudub munadest pojad välja paari nädalaga ja enamasti kooruvad sealt ikka ta omad lapsed. Foto: Peep Veedla

Lapsed pakivad ranitsaid ja sätivad kooli minema, lepalinnud aga pugivad veel viimaseid eestimaiseid putukaid ning sätivad sulgi Aafrika reisiks korda.

Lepalind on oma nime saanud lepakarva rinnaesisest ja sabast. Isegi kui näeme teda vaid hetkeks, enne kui ta varjuda jõuab, võimaldab tema ergas saba linnu ära määrata. Teisi “tulisabasid” meie värvuliste hulgas pole. Tõsi küll, on ka must-lepalind, aga lepalind temagi, lähisugulane. Kui aga õnnestub lepalindu pikemalt jälgida, aitab teda ära tunda must nägu valge laubaga, mõistagi isalinnul. Õrnem sugu, nagu linnuriigis tavaks, näeb märksa tagasihoidlikum välja. Juuresoleval pildilgi näeme just lepalinnu naispoolt, kuid tulekarva ainukordne saba ehib tedagi.

Lepa nimetuse all mõeldi vanasti verd. Lepalindki olla saanud legendi järgi oma punaka värvuse talle peale tilkunud Jeesuse verest, kui hall linnuke püüdnud teda ristilt päästa, katsudes sealt naelu välja kangutada. Sealtpeale hakatudki teda lepalinnuks hüüdma.