R, 9.12.2022

Kolumn: hoovõtuaeg

Kolumn: hoovõtuaeg
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiina Mälberg
Tiina Mälberg Foto: Ain Liiva

Suvi hakkab lõppema ja sügis tuleb. Jälle.

Vihmasajud sagenevad, aedades on viljad valmis, õhtud pimedamad. Jälle.

Teatris on algamas uus hooaeg. Jälle. Minule on see tänavu juba 26. Rakvere teatris.

Kohutav.

Kuhu see aeg on kadunud? Kuidas jälle värskena alata?

Viimased ajad on olnud rasked ja täis kurbust.

Aastad kogunevad, jaks väheneb. Järjest raskem on leida inspiratsiooni, et algavale hooajale, järjekordsele talvele vastu minna.

KÕIK ON JUBA OLNUD! KÕIKE ON TEHTUD!

Miski ei üllata, ei rõõmusta, ei innusta.

Kõik elu ehmatused ja tagasilöögid võtavad hinge kinni. Maailm on täis meeleheidet. Sellest kõikjal laiutavast hirmust lakkad justkui hingamast.

Kust leida jaksu järgmiseks hingetõmbeks? Ikka?

Suvi oli mulle puhkamiseks, tänamiseks, varumiseks, hingamiseks.

Sain täies mahus nautida tänavust Baltoscandalit, külastada paari suveetendust, käia mõnel kontserdil, kinos. Ma ei kiirustanud. Ma ei saanud ette võtta midagi suurt. Aga sain tõesti puhata, magada, nokkida väikeste teradena elamusi endasse – mõnel palaval päeval mere ääres käia, aias peenra vahel ja marjapõõsa all istuda, sõpradega matkata, lugeda ja vahel rikkaliku laua ääres heas seltskonnas mõnusalt suhelda. Olla. Tõmmata hinge.

Ja inimene on nii loodud, et ta peab välja hingamise järel ikka sisse hingama. Kuni ta elab. Ja mida sügavam on olnud väljahingamine, seda avaramaks saab muutuda sissehingamine.

Iga üllatus uuest – “Ah, kui kaunis vaade!”, “Oo, mis imeline muusika!”, “Oi, kui hõrk maitse!”, “Mmm, milline vaimukas mõttekäik!” – toob kaasa sõõmu rõõmu, rahuldust, imetlust, huvi, uudishimu, tibakese erutavat tehatahtmist.

Aa, et kuidas leida neid pisikesigi üllatusi, kui kõik on nähtud, kõikjal käidud, kõike kogetud? Kui maailma teise otsa või Kuule lendamiseks pole rahagi, jõust, ajast või tahtmisest rääkimata.

Fred Jüssi on öelnud, et kui tahad leida midagi uut, käi vanu radu. Tõelisi muutusi näed mitte maailmas ringi tuhisedes, erinevaid teid läbides, vaid pikka aega ühte rada käies. Siis märkad, kuidas talvest saab kevad ja kevadest suvi ja seejärel tuleb sügis oma vihmasadude ja andidega aedades. Kasvada saad paigale jäädes.

Ikka Rakvere vahel jalutades näen, kuidas Pikk tänav on taas elule ärkamas, uus riigigümnaasium linnaruumi kujundamas, vana kino Ilo vaikselt tondilossiks muutumas ja oma võimalust ootamas.

Aga ikkagi – uus hooaeg on algamas.

Kui hoog aeglustub, pendli liikumine enne täielikku peatumist jääb vaiksemaks, muutubki kogu väike, aeglaselt läbitav teekond oluliseks. Kahaneva jõuga ei taha enam paljut jõuda, vaid teha seda vähest, mis teed, hästi, süvenedes, kogu hingest.

Ikka ja jälle.

Ah, et milleks ma seda siin kirjutan? Aga ikka selleks, et alati oma töid tehes otsin ma ainest iseendast. Tean aga, et ma ei ole mingi haruldane isend – kui selliseid tundeid tunnen, mõtteid mõtlen mina, on tõenäoline, et selliselt tundjaid ja mõtlejaid on veel. Just teile ongi see kirjutis mõeldud, mu tööd suunatud, just teid ootan ma teatrisse tehtust osa saama.

Niisiis, kes veel suvel pole hinge tõmmata jõudnud, tehke seda nüüd – jätke ühel õhtul AK vaatamata, kummarduge põrandani, pange jalga oma parimad kingad, jalutage mööda Rakvere tänavaid teatrisse, naeratage publikuteenindajale, öelge kasvõi mõttes “Jaa!” häälele, mis enne etenduse algust palub lülitada välja nutiseadmed, ja tehke seda, ning avage vaikselt-vaikselt oma süda mõneks tunniks kübekesele ilule, rahule ja rõõmule, mis me teile teatrimajas ette oleme valmistanud.

Alustada võib kasvõi “Algusest” – lavastusest, mis mul lavastajana aasta alguses valmis ja mis endiselt mulle, tegijatele ja aina rohkemale publikule rõõmu valmistab. Hoogu, kasvõi tasast, alanud hooajaks kõigile!

Märksõnad
Tagasi üles