Pean ütlema, et mul pole õrna aimugi, mida tänapäeval koolis tehakse. Liiga ammu oli see, kui viimati ise seda esimese septembri värinat tunda sain. Aga kõigi eelduste kohaselt seal ikka jätkuvalt õpitakse, mitte ei tehta näotätoveeringuid.
Nali naljaks, tegelikult olen kindel, et meie koolides käib ikka tubli õpetamine ja õppimine. Lihtsalt täiskasvanuna pole kuidagi võimalik taasluua seda tunnet, mis üht koolilast valdab. Kui mina kuulen sõna “kool”, tulevad mul automaatselt pähe mitmesugused uudised. Sellest, kuidas hinnatõus lükkas edasi riigigümnaasiumite hoonete valmimise ning mõnes kohas peab Arno isaga konteinerisse minema. Sellest, kuidas koroonakriisi tipphetkel pidid lapsed tegema koolitööd veebi vahendusel ehk viisil, mis ka täiskasvanute töö kvaliteeti alla tõmbab. Sellest, kuidas koolikius muudab mõnede laste koolitee traumeerivaks kadalipuks. Ning mis kõige hullem – sellest, et viie kuni kuue aasta pärast kõigi ainete õpetajaid meie koolidesse lihtsalt enam ei jätku.
/nginx/o/2022/05/30/14589341t1h235e.jpg)
/nginx/o/2022/09/02/14805802t1h9f2c.jpg)