/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2022/09/06/14813167t1h1d76.jpg)
Kui “Kuni ta suri” Rakvere teatris lavale jõudis, võitis lugu, kus raamatuid täis äärelinnakorteris kohtuvad inimlik narrus ja õrnus, kohe publiku südame. Esietendus oli aastal 2018. Täna õhtul mängitakse lugu 100. korda.
Teater
/nginx/o/2022/09/06/14813166t1h3083.jpg)
- Nadežda Ptuškina “Kuni ta suri” (“Poka ona umirala”)
- Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Raudsepp.
- Kunstnik Lilja Blumenfeld.
- Kostüümikunstnik Yana Khanikova.
- Valgus: Arne Maasi.
- Tõlkija Eduard Salmistu.
- Osades Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema.
- Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 16. novembril 2018.
Nelja aasta jooksul on lavastust “Kuni ta suri” mängitud paljudes paikades üle Eesti, trupp on kogenud tänuaplause ja liigutuspisaraid ning vaatajad on kohtunud kahe erineva Sofja Ivanovnaga: Maria Klenskaja ja Ülle Kaljustega.
Näidendi lavastaja Peeter Raudsepp ütles, et “Kuni ta suri” oli ja on südamlik ja huvitav tegemine. “Kogemata kombel see materjal minu kätte juhtus ja korraks tuli sellega usk imedesse tagasi,” sõnas ta.
Raudsepp rääkis, et Nadežda Ptuškina näidend “Kuni ta suri” on olnud edukas igal pool maailmas ning seda on mängitud nii Jaapanis kui ka Saksamaal ning paljudes kohtades, kus “ei arvakski, et vene elu võiks midagi tähendada”. “Ta on sedajagu universaalne materjal, et ületab nõukaaja nostalgia piirid. Nagu ka “Armastus tööpostil”.”
Raudsepa sõnul on neis lavatekstides hästi pandud mängima antiikkomöödia skeemid. “Inimene on armastusest aru saanud. Ega nali teistmoodi ei tule, kui inimene tunneb teemat,” ütles ta.
Lavastaja mainis, et on käinud aeg-ajalt etendusi valgusruumist vaatamas ja märganud, et näitlejad võivad küll teinekord olla intensiivsest prooviperioodist väsinud, aga seda lugu mängitakse alati isukalt. “Seal on momendid, kuhu tahaks ise näitlejana sisse minna, olla selles toakeses,” tunnistas Peeter Raudsepp. “Inimestel on vaja sellist asja. Mõnikord peab teater olema nagu unenägude pikendus, ilus unenägu väikeste tumedate nüanssidega.”
Peeter Raudsepp on märganud, et lavastus on hakanud ajaga kihte juurde koguma. “Peale Maša [Maria Klenskaja] lahkumist tundub hästi tähenduslik olevat, et ta seda lugu tegi. Südamliku inimesena ta nii väga tänas, kui selle rolli talle andsin.”
Maria Klenskajalt Sofja Ivanovna rolli üle võtnud Ülle Kaljuste tõi lavastaja hinnangul lavastusse teistsuguse energia ja lugu on nüüd läinud tema nägu. “Ta on saavutanud seal vabaduse ja lustib tegemist. See vahetus läks valutult.”
Ülle Lichtfeldt, kes mängib lavastuses Sofja Ivanovna tütart Tatjanat, sõnas, et “Kuni ta suri” on helge lugu, ühtaegu kurb ja naerutav. “Ta annab lootust. Selliseid lugusid on vaja, mis panevad mõtlema, et inimesed on üksikud ja armastus on elus kõige tähtsam. See lugu räägib väga palju armastusest ka.” Et seda lugu on hea mängida, oleneb Ülle Lichfeldti sõnul partneritest. “Minu partnerid on väga andekad ja armsad inimesed,” rõhutas ta.
Selliseid lugusid on vaja, mis panevad mõtlema, et inimesed on üksikud ja armastus on elus kõige tähtsam.
Ülle Lichtfeldt, näitleja
Lichtfeldt rääkis, et tema roll sai koos Maria Klenskajaga nii õigeks timmitud, et saab laval olla vaba ja lasta lool ennast kanda.
Ülle Kaljustega proove tehes oli näitlejanna sõnul aega leppida sellega, et Maria Klenskaja terviseprobleemide tõttu rollist loobus. “Vahetus tuli õnneks enne, kui ta lahkus, ja ei olnud nii traagiline,” lausus ta.
Rõõmsama noodi andis trupile Maria Klenskaja soov, et tükki “Kuni ta suri” mängitaks Draamateatris tema juubelil ja ta saaks seda ise saalist vaadata. Trupp ja teater olid valmis, aga koroonaaja tõttu jäi etendus andmata.
“See oli Mariale ka väga armas lugu. Ega ta muidu poleks seda oma juubelile soovinud,” ütles Ülle Lichtfeldt. “Ülle Kaljuste oli ehk esialgu pisut kõhklev, aga ega ta ka risti ette löö: kui sõbranna tahab, teeme ära. Maria oleks saanud teda pärast talle omaselt mõnusalt tögada. Kahju, et Mariale jäi mängimata.”
Ülle Kaljuste on Sofja Ivanovna
rollis olnud tüki neljast lavaaastast kahel – 2020. aasta oktoobrist. “Ülle on suurepärane näitleja,” lausus Ülle Lichtfeldt.
“Võrrelda teda ja Mašat pole võimalik. Nad on väga erinevad tüpaažid, aga huumorimeel on mõlemal lihtsalt super. Ja krutskid! Kui Maša meenutas mulle minu ema, niisugune väike ja ümar ja armas, siis Üllele on öeldud, et me oleme sarnased nagu õed – mõlemad pikad ja vibalikud,” jutustas ta. “Maša ja Ülle olid kolleegid, ja ega ma Ülle sisse ei näe, aga arvan, et tal ei olnud kerge seda rolli vastu võtta, aga hea, et ta võttis. Hea, et saame tähistada sajandat etendust ja mängida seda edasi. See lugu on seda väärt.”
Ülle Kaljuste meenutas, et Sofja Ivanovna rolli pakkumine oli üllatav, aga pikalt mõtlema ta ei pidanud. “Kuna ma Mariat nii kaua tundsin ja olime väga head kolleegid, tundsin vastutust või tahtsin teda aidata. Kuna teater tahtis seda südamlikku tükki mängida ja mul oli võimalus, võtsin rolli vastu. Ega see kerge ei olnud. Ütlen ausalt: Mariat ei suuda keegi asendada. Ta oli täiesti omalaadne kuju,” rääkis ta.
Ülle Kaljuste Maria Klenskaja Sofja Ivanovnat vaatama ei jõudnud, seega alustas puhtalt lehelt. “Kui õpid sisse kellegi rolli, ei hakka jäljendama, vaid teed lähtuvalt enda isiksusest,” sõnas Kaljuste. “Maria oli tüübilt kindlasti palju pehmem. Tal oli väga hea huumorimeel, kujutlen, kuidas ta puänteeris nalju, mis tükis on. Minul läks ikka konarlikult alguses,” ütles ta.
Kaljuste rääkis, et õppis küll lavastusse sisse, aga koroonaga tekkisid mängimises pikad pausid. “Kui pole selja taga kahte kuud proove, et roll loomulikul teel omandada, pidin palju mõtlema teksti peale. Seal on väga tihe dialoog, kergelt komöödia võtmes, pead eksimustest välja tulema nii, et publik aru ei saa.”
Näitlejanna sõnul hakkas alles aasta eest, kui lavastust mängiti sagedamini, tekkima kindlus ja mänguvabadus. “Enne kui mina tulin, olid nemad seda tükki mänginud juba oma 70 korda, aga nad rahustasid, julgustasid ja aitasid, nii et seisma ei jäänud asi kunagi, aga igasuguseid nalju juhtub siiamaani.”
Ülle Kaljuste sõnul on tema Sofja Ivanovna iseteadev ja otsusekindel inimene, üksikema, kes on natuke isekalt tütrest kinni hoidnud ja tema elu pidurdanud, ent saab eluõhtul aru, kui raske hakkab tütrel olema üksinda. “Algab andekspalumine, kahetsus ja vigade parandus, aga ikka ta toimetab isekalt edasi. Ega ta iseloomust ju lahti ei saa,” iseloomustas Kaljuste oma tegelast. “Ta võib ka väga pehmelt käituda, ja Maria puhul see kindlasti nii oligi. Mina olen iseteadvam ja tugevam.”
Ülle Kaljuste ja Ülle Lichtfeldt, kes lavastuses “Kuni ta suri” mängivad ema ja tütart, on varem olnud Rakveres lavapartnerid aastal 1997 lavastuses “Kuningas. Emand. Soldat”. Kaljuste ütles, et tunneb end Rakvere teatris koduselt. “Oleme Üllega koos mänginud, meil on omavahel hästi lõbus. Hea on saada vahepeal oma teatrist ära. See rikastab,” sõnas ta.
“Kuni ta suri” pälvib publikult alati pika ja südamliku aplausi, nii et kummardamas tuleb käia õige mitu korda. “Kui see on näitaja, siis publik on püsti,” lausus Ülle Lichtfeldt ning meenutas sõbranna sõnu, et see on ilus ja helge lugu, mille lõppedes tahaks natuke istuda, pisara ära pühkida ja siis hakata plaksutama.
Tükki on nelja aasta jooksul mängitud igasugustel lavadel, kohanetud nii kitsaste kui ka liigagi avarate oludega. “Kui ikka sada etendust ära mängid, oskad hakkama saada igas saalis,” lausus mitmes saja etenduse piiri ületanud lavastuses – “Pipi Pikksukk”, “Täismäng”, “Mina, naine”, “Lendas üle käopesa” – mänginud Ülle Lichtfeldt. Tema hinnangul on lavastuse “Kuni ta suri” pikaealisuse vundamendiks lugu, mis puudutab inimest. “Kui komöödia pole lihtsalt komöödia, vaid sellel on sügav ja nukker sisu. Et saab nutta ja saab naerda, see ongi kõige tähtsam,” lisas ta.
/nginx/o/2022/09/06/14813168t1ha1c4.jpg)