R, 9.12.2022

Kell hüppas uuele elule äratatud maalilt seinale

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Kell hüppas uuele elule äratatud maalilt seinale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pallaslase Artur Loki maali restaureerija Tiiu Veersalu ja söökla sisekujunduse autor Teet Suur sulandusid ruumi ja maali atmosfääri.
Pallaslase Artur Loki maali restaureerija Tiiu Veersalu ja söökla sisekujunduse autor Teet Suur sulandusid ruumi ja maali atmosfääri. Foto: Marianne Loorents

Aseri koolisöökla seinal särab värskes ilus pallaslase Artur Loki maal aastast 1968. Ruumikujundus sündis arvukaid õpilaste põlvkondi rõõmustanud teose vaimus ja selle motiive kasutades.

Artur Lokk

Pallaslane Artur Lokk maalis kolmeosalise teose Aseri koolile aastal 1968.
Pallaslane Artur Lokk maalis kolmeosalise teose Aseri koolile aastal 1968. Foto: Marianne Loorents
  • Artur Lokk (20. september 1928, Tartu – 23. aprill 1996, Otepää) oli eesti maalikunstnik.
  • Lokk sai kunstihariduse aastatel 1945–1951 Tartu riiklikus kunstiinstituudis. Näitustel esines 1949. aastast alates, 1955 sai temast kunstnike liidu liige.
  • Töötas Tartus kunstiõpetajana, kunstitoodete töökodade peakunstnikuna ning ettevõtte Tarmeko disainerina.
  • 1960. aastate keskel maalis ta kubismihõngulisi kompositsioone, siis aga pöördus realistlikuma-impressionistlikuma laadi juurde tagasi.

Kunstnik Teet Suur, Aseri koolisöökla sisekujunduse autor, sättis viimase detaili kohale vahetult enne pidulikku avamist: paigutas sidrunikarva seinale samas toonis sihverplaadiga kella, üsna sarnase maalil leiduvaga. Maali restaureerinud kunstnik Tiiu Veersalu paitas teost, millel laiust neli ja kõrgust ligi poolteist meetrit, pika pilguga.

“Selline koolisöökla! Super lihtsalt!” väljendas rõõmu Aseri kooli direktor Eha Polluks. Ta avaldas heameelt, et ühistöös Viru-Nigula valla ja teiste osalistega sai teoks natuke unustusse langenud maali au sisse tõstmine.

Kolmeosalise kohvikumiljööd kujutava kubismihõngulise kompositsiooni maalis Aseri keskkoolile Artur Lokk uue koolihoone avamise puhul. Teose päralt on koolisöökla otsaseina kogu ülaosa.

“Tore, et see maal on jälle olemas. 55 aastat on ta olnud selle seina peal. Olgu ta veel 55 ja rohkem veel, et kõik meie järeltulevad põlvkonnad oskaksid seda imetleda ja hinnata,” soovis direktor. Ta märkis, et restauraator Tiiu Veersalu on teinud suurepärast tööd ning maali uuestisünd on nii koolile kui ka kogukonnale suur asi.

Sisekujunduse loonud kunstnik Teet Suur rääkis, et kui avastas koolisöökla seinalt Artur Loki suurepärase teose, kaalus ta, kas teha söökla valgeks näitusesaaliks või luua maaliga sobituv keskkond. Kui enne oli maali taustaks külm toon, siis Teet Suur võttis seinavärvi valides aluseks pildil oleva sidruni ning mahekollasel seinal mõjub teos soojemana.

Tellisekarva seinavärv pärineb samuti maalilt, nagu ka mustrite rütm. “Tahtsin, et oranžid toonid jäljendaksid põletatud savi. Joonised on kubistliku lähenemisega ning põhjaranniku ja paekihtide mustriga,” selgitas ta. Valget aknaseina ilmestavad maali motiiviga kardinad annavad kunstniku sõnul ruumile juurde avarust, õhku ja valgust.

Teet Suur mainis, et maalikunstnik Artur Lokk lõpetas Tartus kunstiinstituudi, enne kui see viidi üle Tallinnasse. “Ta on väga võimekas maalija, aga pole ehk nii nimekas pallaslane kui näiteks Elmar Kits,” rääkis ta ning lisas, et maalikeel on väga 1960. aastatele iseloomulik. “Hästi äge töö!” kinnitas Teet Suur. Ta meenutas, et maal oli aja jooksul tolmu ja mustusega kattunud ning sees oli üheksa väiksemat auku. “Teos läks restaureerimisega palju kirkamaks,” sõnas ta.

“Maalil on kanamunad, sidrun, mingi köögimasin, mida pole leiutatudki üldse, inimesed, kes söövad. Kell näitab pool üks. Täpselt lõunaaeg,” juhtis Teet Suur tähelepanu teose detailidele. “Kõike, mis pildil, päris seletada ei anna, aga meeleolu, mille töö annab, on täiesti olemas.”

Maalile värske sära ja uue hingamise andnud Tiiu Veersalu ütles, et kolmeosaline pannoo on kõige suurem töö, mida ta oma elus on restaureerinud – neli meetrit pikk ja sada nelikümmend sentimeetrit kõrge –, pealegi oli selle korrastamiseks aega vaid kuu, et teos jõuaks kooliaasta alguseks seinale.

Pastakakriipse, mida väga kartsin, tuli välja ainult paar tükki. Lapsed olid väga suure lugupidamisega suhtunud kunsti.

Tiiu Veersalu, maali restaureerija

Särama löönud maali ja seda ümbritseva kunstipärase ruumi üle rõõmustavad teose restaureerinud Tiiu Veersalu ja Aseri kooli direktor Eha Polluks.
Särama löönud maali ja seda ümbritseva kunstipärase ruumi üle rõõmustavad teose restaureerinud Tiiu Veersalu ja Aseri kooli direktor Eha Polluks. Foto: Marianne Loorents

“Aastal 1968, kui see teos on loodud, oli kunstnik neljakümneaastane, parimas loomeeas inimene,” nimetas Tiiu Veersalu. Ta rääkis, et toonasel okupatsiooniajal niisuguseid teoseid väga ei tehtud, kuna näitustele polnud neid võimalik panna, sest ideoloogia oli hoopis teine. Kunstnike selles laadis teosed jõudsid aga suurtesse kultuurimajadesse, spordisaalidesse ja koolidesse tänu kunstikombinaadile ARS.

“Kunstikombinaadile esitati tellimus ja seal sõlmiti kunstnikega lepingud. Ettepanek töö teha jõudis kunstnikuni, tema sai oma raha, tegi töö valmis. Kas ta ise siia kohale tuli, et see üles panna, ei oska ma teile öelda,” avas Tiiu Veersalu ajastu ja teose loomise tausta.

Veersalu hinnangul on maal temaatikalt ja teostuselt väga huvitav. “Artur Lokk oli väga hea kunstiharidusega, tal oli Pallase taust esimese Eesti vabariigi ajast. Maali koloriit, värvide kokkupanek on täiesti klass omaette, kuigi kunstniku nimi pole väga tuntud,” sõnas ta. Ta mainis, et restaureerimistöö kõrval Artur Loki loometeed uurides sai teada, et mees oli väga viljakas kunstnik ning kuuekümnendate aastate kubismiperiood oli tema loomingus kõige huvitavam. “Hiljem läks ta väga realistlikuks loodusmaalijaks üle, sest kui ikka näitustele ei saa ja oma töid müüa ei saa, millest kunstnik siis ikka elab.”

Tiiu Veersalu selgitas, et maali restaureerimine tähendab kehvas olukorras teosega tegelemist, püüdes teda igati säilitada ja parandada, taastada selle esialgne väljanägemine, et ta oleks “võimalikult niisugune, nagu ta on kunagi arvatavalt olnud” ja püsiks edasi väga kaua.

“Kui esmane mustus on maha puhastatud, selgub, mis tegelikult on vaja teha. Õnneks väga ebameeldivaid üllatusi ei olnud,” ütles restaureerija. Ta kõneles, et kuna puidust raam oli venima hakanud, oli pragmaatiline töömees surunud kruvid läbi lõuendi ja need augud oli vaja ära lappida. “Pastakakriipse, mida väga kartsin, tuli välja ainult paar tükki. Lapsed olid väga suure lugupidamisega suhtunud kunsti. Paar väikest soustiplekki oli ka. Kuna siin on ikkagi söökla, oli seda imeliselt vähe,” kiitis ta Aseri kooli endisi ja praegusi õpilasi.

Söökla seinu ilmestavad sidrunitoon ja paekivimotiivid.
Söökla seinu ilmestavad sidrunitoon ja paekivimotiivid. Foto: Marianne Loorents

“Iga pintslitõmbega, mis kunstnik on teinud, olen väga tuttav, sest olen selle vähemasti kaks-kolm korda üle käinud, esmalt puhastamise ja siis lakkimise käigus. Mul oli väga põnev, kuidas asi muutub ja kusagilt halli alt tuleb välja midagi, mis hakkab särama. Kui seda nüüd seinal vaatan, on hea soe tunne, nagu oleksin autoriga omavahel suhelnud.”

Tiiu Veersalu sõnul on maal praegu väga ilus ja uhke ning üks niisuguseid töid, mis on taasavastatud. “Kui palju võib Eestis olla veel selliseid töid, mis on kusagil spordisaali nurgas või rahvamaja tagaruumis tolmu käes ja mille väärtust ei osata hinnata, sest ei teata midagi selle autorist ja allkiri pole alati loetav,” kõneles restauraator murelikult ja meenutas, et mõne aasta eest päästeti paar Richard Uutmaa teost katlaruumist.

“Tore, kui õnnestub kunstielule äratada midagi, mis on tõsiselt väärtuslik, sest selle töö väärtus ja kultuuriväärtus ajas aina kasvab. Mul oli au seda tööd teha ja hea meel, et see maal särab nüüd kollase seina peal,” ütles Tiiu Veersalu.

Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum sõnas, et nüüd on söökla, mille toidud on Eesti tippkokkade poolt restoranivääriliseks tunnistatud, saanud kauniks. “Öeldakse, et kunsti sees on inimesed helgemad. Kui nad loevad raamatuid ja vaatavad pilte, on nad vähem tigedad ja rohkem mõnusad,” rääkis ta.

Märksõnad
Tagasi üles