Ühe tänu tähendus

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä

Elus juhtub pahatihti nii, et ilusast mõttest ja teost võib aja kulgedes saada üsna inetu lugu. Öeldakse ju, et anda tuleb nii, et poleks piinlik vastu võtta. Sama on ka tänuga.

Kui see öeldakse asja eest ja tuleb tänaja südamest, on rõõm mõlemapoolne. Kui aitäh öeldakse moe või linnukese pärast, on see tühi töö ja vaimu närimine. Veel tühjem ja närve närivam on aga see, kui üks tänab ja teine selle tagasi võtab.

Selline loll lugu juhtus minuga (ilmselt seetõttu, et mulle pani Looja sellise kiiksu külge, mis sunnib mind alati valima saja tooli seast istumiseks ühte katkist). Olen seda juhtunut kaua eneses kandnud, see teeb hingele sama palju haiget nagu koeranael kannikale ning ega muu ei aita, kui tuleb furunkul tühjaks lasta ehk lugu ära rääkida.