Kommentaar: massilisele lõhki laenamisele tuleb panna piir

Heljo Pikhof. Foto: Margus Ansu

Suurem lõhki laenamise buum oli 10–15 aastat tagasi, kui laenukontorid said üsna vabalt tegutseda, teles ja raadioeetris valimatult reklaami teha ning klientidelt röövellikke intresse koorida. Lisaks lõi sügava haava paljude perede ellu suure majanduskriisi aeg, kui jäädi hätta eluasemelaenude tasumisega ja lõpuks oma kodudest ilma ning mis tõi kaasa ka eraisikute pankrotilaine. Riik on jõudumööda laenuturgu korrastanud: 2015. aastal jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mis oli kantud vastutustundliku laenamise põhimõttest.

Ometi on enese lõhki laenamisest saanud taas ulatuslik probleem, millele andis hoogu juurde koroonaaeg, kui paljud kaotasid piirangute tõttu töö ja sissetuleku. Tänavu kevadel valmis Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse koostatud väga põhjalik krediidituru uuring, mille tellija oli rahandusministeerium. See uuring tõi must valgel esile probleemi sügavuse: et alates 2016. aastast on tarbimislaenude arv kahekordistunud, aasta alguse seisuga oli Eestis üle 72 000 täitemenetluse võlgniku ja täitemenetlus oli alustatud pea 413 000 võla asjus.

Kui veel arve vaadata, siis keskmine võlasumma oli analüüsi koostamise ajal 10 229 eurot ja kolmandiku võlgnike puhul jäi võla suurus vahemikku 1000–5000 eurot. Küllaga on ka neid, kelle kohustused kokku küündivad üle 50 000 euro. Oma roll on ka inimeste puudulikul finantskirjaoskusel, kui kasutada ametlikku kõnepruuki.