Kolumn: elu pärast kuningannat

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Inglismaa on lukku pandud, inglaste südamed murtud. Sel septembrikuul suri Suurbritannia ja Põhja-Iiri ühendkuningriigi kuninganna Elizabeth II. Loogiline oleks, et eestimaalastele ühe meretaguse riigipea lahkumine suurt midagi ei tähenda, kuid leinajad Briti saatkonnas, eriprogrammid televisioonis ja järelehüüded sotsiaalmeedias räägivad vastupidist. Langenud inglise filoloogina avastasin ka mina, nähes teateid ja otseülekandeid kuninglikest matusetalitustest, et see kõik läheb mulle korda. Leinakogemus see otseselt polnud, kuid tähendusrikas sellegipoolest.

Kuningaid ja kuningannasid tänapäevases maailmas on paeluv jälgida, sest tegemist on müstikasse looritatud valitsemisvormiga. Et riik saab omale vereõiguse järgi riigipea, kellest ammutavad kõik institutsioonid oma õigused ja võimu, ei tundu olevat miski, mis peaks praegusesse maailma kuuluma. Muidugi on suur osa tänapäevaseid monarhe ilma reaalse võimuta ning täidavad stabiilset ja loodetavasti apoliitilist esindusrolli, kuid näiteks Suurbritannias on kodanikud juriidiliselt monarhi alamad ja passidki antakse välja troonil istuja nimel. Paljudele on säärane süsteem vastuvõetamatu ja nüüd küsitakse näiteks Austraalias, et ehk on aeg kunagisest imperaatorlikust rahvaste perekonnast lahkuda.

Kuid milleks see suur kurbus ja mis meil sellest kõigest? Peale selle, et kuningakodadel on teatav muinasjutulisus, seletab seda suurt leina nii seal kui ka siin Elizabeth II roll ajastu sümbolina. Tänapäeva rojalistid põhjendavad oma soovi elada kuningriigis just nii – ühe inimese kätte koonduvad kõik need spirituaalsed ja kultuurilised tähendused ja väärtused, mis teevad ühest rahvast rahva. Ükski poliitik ei tohiks sellele käppa peale panna, sest poliitikud on ajutised. Monarh on sama igavene kui riik ise, mis sest, et selle rolli kandjad surelikud on.