Viis tundi metsas, kuid mitte ühtegi seent

Instruktor Marju Kees selgitamas seenelistele, mida teha tundmatu seenega. Foto: Rain Rähn

Täidetud vahuveiniklaasid ja viinamarjad ning juustud koos moosidega ja muud suupisted peolaual – see oli tervitus ühel sügisesel nädalavahetusel seenehuvilistele, kes olid otsustanud ette võtta retke, mis pidi lõppema pärast korvide täitumist ühise kokkamisega. Tuleb tunnistada, et seenesaak oli kehv – kuid söögivalmistamiseks läks ikkagi.

Luureretked OÜ korraldas huvilistele teist aastat järjest seenelkäigu, mis tõi kokku inimesed, kes soovisid midagi enamat kui tavapärane seenekorjamine.

Ühel varasügisesel nädalavahetusel, kui pikalt kestnud kuumalaine oli lõppenud ning vihm nädala jagu maad kastnud, kogunes Oandule kahekümnepealine rühm seenehuvilisi, kel kõigil olid suured lootused ja ettekujutus heast seenesaagist. Vähemasti minul oli. “Eelmisel aastal sel ajal tulime metsast täis korvidega,” teadsid rääkida asjaosaline, kes oli osalenud ettevõtmisel ka mullu. See tekitas paljudes suuri lootusi ning toitis ka minu ettekujutust kukeseeni täis korvist.