T, 6.12.2022

Kaugkütte hinnast: puust ja punaseks

Mart Rauba
, ajakirjanik
Kaugkütte hinnast: puust ja punaseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaugküttejaama korsten.
Kaugküttejaama korsten. Foto: Arvet Mägi

Algava kütteperioodi eel on mõistlik vaadata lähemalt, kuidas kujuneb kaugkütte hind ja millest see sõltub ja mida teevad kaugkütteettevõtted hinna kontrolli all hoidmiseks. Selgitab Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhatuse liige Siim Umbleja.

Kaugkütte hind on riikliku järelevalve all

Kui hoogustunud energiakriisi valguses on populaarseks saanud ideed kehtestada elektrihindadele lagi ja korraldada ümber hinnakujundus elektribörsil, siis kaugküttes on reguleeritud hind eksisteerinud juba aastaid. Eestis on ligikaudu 200 kaugküttepiirkonda ja hulgaliselt energiaettevõtteid. Igaüks tegutseb oma kindlas piirkonnas. See tähendab, et kaugkütteettevõtete tegevus ja teenuse hind on konkurentsiameti järelevalve all.

Kui muutuvad hinna püsikomponendid, läbib kaugküttepakkuja põhjaliku hinnamenetluse, kus analüüsitakse kõikide kulude põhjendatust ja ettevõtte tegevust teenuse efektiivsemaks muutmisel. Seda tehakse üldjuhul vähemalt kord kolme aasta jooksul. Kui muutuvad muutuvkomponendid (eelkõige kütuse hind, aga ka elekter), on hinnamenetlus kiirem.

Kaugkütte hinnast moodustab põhiosa kütuse maksumus

Üldjoontes koosneb kaugkütte hind püsikomponendist, mis on pikemalt planeeritav, ja muutuvkomponendist, mida mõjutab tugevasti turuolukord ning mis – nagu nimetuski ütleb – võib sagedasti muutuda. Viimase alla kuulub näiteks kütusekulu ja praegustes oludes ka elektrikulu. Püsikulud on näiteks võrkude ja seadmete töökindluse tagamiseks vajalikud investeeringud, hoolduse ja remondi ning soojuskao kompenseerimiseks tehtavad kulud.

Hinnakomponentide osakaal on eri ettevõtetel erinev ja sõltub mitmest asjaolust. Üks määravamaid on mõistagi kütuse hind, mis enamasti moodustab lõpphinnast pool kuni kaks kolmandikku. Oluline on esile tuua, et kütusekulu kajastub lõpphinnas vaid selle tegeliku kuluna. Seega suurenevad kütuse hinnad ei kasvata kuidagi soojateenust pakkuva ettevõtte kasumit.

Kaugküttekatlamajad töötavad praeguseks Eestis valdavalt kohalikul hakkpuidul. Võimalikke lisakütuseid – näiteks gaasi, põlevkiviõli või diisliõli – kasutatakse tipukoormuste katmiseks intensiivsemal kütteperioodil. Vaid vähestes kohtades, kuhu taastuvenergia katlamaja pole seni olnud võimalik paigaldada, on esmase kütusena kasutusel maagaas või põlevkiviõli. Sellistes üksikutes kohtades on praegu enamasti käimas küttesüsteemi ümber planeerimine taastuvenergia allikatele, kuid niisugune investeering on mahukas ning seadmete planeerimine, ehitus, tarne ja paigaldus võtavad aega selgelt rohkem kui aasta.

Kütuse kui põhilise hinnamõjutaja kõrval kujundab hinda näiteks katlamaja tüüp – investeeringud eri tüüpi kütuste jaoks vajalikesse seadmetesse on erinevad. Samuti mõjutab hinda võrgu seisukord. Investeeringud, mida soojaettevõtted on järjepidevalt teinud, toovad kaasa võrgu parema töökindluse ja energiasäästu, vähendades seeläbi ka operatiivkulusid, sealhulgas soojuse kadu.

Lisaks eelmainitule võib soojateenuse lõpphinda mõjutada varustatava piirkonna kompaktsus. Kui teenuse tagamiseks vajalikud kulud jagunevad tiheasutusega hoonete vahel, on hind ühiku kohta reeglina soodsam kui hajusas võrgus, kus "torukilomeetrite" kohta tuleb vähe tarbijaid.

Aastaga on hakkpuit kallinenud 2,5 ja maagaas 5 korda

Kõikidest hinnakomponentidest on suurim roll siiski kütusekuludel. 2021. aasta sügisperioodiga võrreldes räägime praegu maagaasi puhul – mida paljud katlamajad kasutavad tipukoormuste ajal – ligi 5-kordsest hinnatõusust. Ka peamise kütuse ehk hakkpuidu hind on aastaga kallinenud rekordiliselt – 2,5 korda. Hakkpuidul on väga oluline roll Eesti kaugküttes ning tarnenappusel on rasked tagajärjed. Tavapärased vähempakkumised on sisuliselt asendunud oksjoni loogikaga, kus tarnekindluse tagamiseks toimub võistupakkumine. Seda on põhjustanud kasvanud nõudlus, sealhulgas Eesti Energias hüppeliselt tõusnud hakkpuidu põletamine.

Eelkõige tipukoormusteks mõeldud maagaasile on soodsamaks alternatiiviks kodumaine põlevkiviõli. See on küll keskkonnale kahjulikum, kuid arvestades praegust keerulist olukorda teeb enamik soojatootjaid jõudsalt investeeringuid gaasi asemel ajutise meetmena põlevkiviõli kasutamiseks. Energeetikasektori vaates äärmiselt lühikese ajaga on mitu ettevõtet suutnud jõuda juba uute seadmete paigaldustöödeni. See annab lootust, et paljudes kaugküttevõrkudes toob sügistalvel hinnaleevendust tipukoormuste katmiseks põlevkiviõli kasutuselevõtt.

Piirhind on maksimaalne, tegelik hind võib olla väiksem

Läheme vastu küttehooajale, mil hinnamuutuse teavitusi tarbijatele võib tulla tihedamini kui kunagi varem. Vastavalt metoodikale korrigeerivad soojaettevõtted muutuvkulusid paarikuulise viitega vastavalt tegelikele kütuse hindadele. Sagedased hinnamuudatused (ja eriti ülespoole) ei tee meile tarbijatena küll rõõmu, kuid tagavad selle, et hind peegeldab reaalselt muutunud kulusid ja mitte "puhvriga" tehtud prognoosi.

Kaugkütteteenuse megavatttunni kohta arvestatud piirhind, millest soojaettevõtted kliente teavitavad, tähendab maksimaalset konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda. Tegelik ühikuhind arvel võib olla sellest ka madalam, kui teenusepakkuja muutuvkulud vähenevad. Praegustes tingimustes tundub see küll keeruline, aga kui näiteks kütusekulu on piirhinnas arvestatust vähesem, peab see kajastuma ja ka kajastub tegelikus müügihinnas. Viimasel ajal pole piirhinnast madalamad hinnad ilmselt kuigi sage nähtus, kuid soojusettevõtete hoogne ettevalmistus talveks ja kütusehindade stabiliseerumine võib siin soodsamas suunas liikumise kaasa tuua.

Märksõnad
Tagasi üles