81-aastane Salla küla memm peab hoolimata oma soliidsest vanusest veisekarja
24. september 2022, 00:02
Detsembris täitub Vaike Kütil 82 eluaastat. Ta oleks täiesti tavaline Salla küla memm, kui ta ei peaks kahtekümmet veist ja kui ta ei oleks füüsilisest isikust ettevõtja. Oma Küti talus ja loomadega toimetab ta tõepoolest üksinda, poeg ja tütar käivad vaid suurematel töödel abiks. Naabrimehed peavad Vaiket kingituseks või nähtuseks ja kahtlustavad, et Vaiket on tegelikult mitu, sest nii käbe ei saa ju üks vanainimene olla.
Salla küla asub Lääne-Virumaa lõunaosas Emumäe jalamil. Tänu aktiivsetele ja ilumeelsetele elanikele näeb küla ja lähiümbrus välja kui piltpostkaart. Kui läheneda Rakvere poolt, jääb kõigepealt vasakule muusik Karl Madise suvemaja ja siis tuleb seltsimaja. Pärast teeristi paremat kätt elab kunstnik Hando Kuntro.
Seltsimaja ja Karl Madise krundi vahel paikneb väike heinamaasiil, kus nosivad veised. Üle tee on Salla memoriaal, mälestamaks võõrvõimu käe läbi hukkunud külaelanikke. Memoriaali taga paistavad kollane (rohelise traataiaga piiratud) elumaja ja laut. Nende omanik on Vaike Kütt. Tema jagu on ka seltsimaja ja Karl Madise naabruses koplis nuumal olevad veised.
Vaike on hea meelega nõus ajakirjanikega vestlema, aga siiski ühel tingimusel: ta vahetab riided. Eesti maatõugu lehmad, Juula ja tema tütar Juti, panevad garderoobi muutust veidi pahaks – nad ei taha oma perenaist hästi ära tunda. Mammi, Kirjak, Mirta, ja kes nad seal kõik veel olid, ei usu samuti oma silmi, aga vasikad kui noorem ja moodsam rahvas nii väga ei võõrista.
Nõukogude ajal töötas Vaike lüpsjana. Tunnistati oma majandi parimaks. Sai ka üleriigilise tänukirja, millele oli käe alla pannud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse minister Tiit Kõuhkna. Aga siis, kui Eesti taas vabaks sai, hakkas ta oma talu pidama. “Vanasti oli raskem,” ütleb Vaike. “Siis pidi lüpsja tõusma juba enne kella nelja ja magama pääses alles südaööl. Nüüd magan kõik une järele – tänagi magasin sisse, ärkasin alles kell kuus.”
Vaike abikaasa on ammu maamullas, aga memm jätkab. “Ma tahan, et mul kõik oleks oma,” räägib ta. “Nüüd on. Maja on minu, loomad on minu. Traktori ostsin ka, et silopalle tõsta – ise ma ei sõida, poeg käib vajadusel appi. Mehel oli viinaviga küljes ja tema hoidis oma rahakotti enda käes, ja minul oli enda oma.”
Vaike ütleb, et ega ükski sent üle külje maha jookse, kuid loomi ei pea ta raha pärast. “Nad on minu pere, minu loomad. Ma pean nende pärast iga päev toimetama. Nemad on minu tervis, nemad hoiavad mind liikumises.”
Aga päris lemmikloomad Vaike veised siiski pole. Muist neist läheb ka lihakombinaati. Kas kahju pole? “See on elu ringkäik, kõik me peame kord surema,” nendib Vaike. “Eks ma püüan anda oma panuse Eesti rahva toidulauale. Rakvere lihakombinaadiga on mul lepingud sõlmitud, nad tulevad ise järele, kui aeg käes. Praegu on ka mõned loomad viimasel nuumal.”
Põhikari, lehmad koos vasikate ja mullikatega, elab suvel koplis, kuhu Vaike juurest on ikka kilomeeter-poolteist astuda. “Iga päev käin vaatamas,” kinnitab perenaine. “Metsloomad kipuvad elektrikarjuseid lõhkuma, ring tuleb koplile peale teha. Jootmise sain organiseeritud, vesi tuleb voolikuga puurkaevust.”
Talveks ajab Vaike oma sarvikud koplist lauta ja kevadel käib teekond vastupidi. See on kohe kogukülaüritus, kus löövad kaasa ka naabrimehed Karl Madis ja Hando Kuntro. “Kui lumi maas, siis tulevad loomad parema meelega,” teab Vaike omast kogemusest rääkida. “Väravast kardavad välja tulla, sest tavaliselt on seal ju elektrikarjus ees ja nad kardavad särtsu saada. Ühel aastal jäigi vasikas üksinda ööseks koplisse – no ei tulnud välja! Hommikul võtsin vasika ema uuesti oheliku otsa ja läksime teisele ringile. Siis tuli küll, eks teda isutas piima järele.”
Eesti maatõugu lehmad, Juula ja tema tütar Juti, panevad garderoobi muutust veidi pahaks – nad ei taha oma perenaist hästi ära tunda. Mammi, Kirjak, Mirta, ja kes nad seal kõik veel olid, ei usu samuti oma silmi, aga vasikad kui noorem ja moodsam rahvas nii väga ei võõrista.
Vaike lemmikud on aga Juula ja tema tütar Juti. Nemad elavad kohe Vaike aia taga olevas koplis, mille servadest niidab Vaike muide tänase päevani käsivikatiga heina, et kõik ikka kena ja ühtlane välja paistaks.
Juula ja Juti on eesti maatõugu lehmad. Kes ei tea, siis maatõugu veised on muutunud haruldaseks ning tõu alles hoidmisega tegeleb Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, kuhu kuulub ka meie loo peategelane Vaike Kütt.
Linnarahvale täiendavaks selgituseks: maatõugu veised on valdavalt valkjaspunast värvi, kuid esineb ka kollakaid ja muid toone. Juula ja Juti karv esindab just nimelt neid teisi toone. Aga kõige lihtsamalt tunneb maatõugu lehmad ära selle järgi, et neil pole sarvi.
“Ma väga tahtsin endale maatõugu lehma, ja kui üks vanainimene umbes viis aastat tagasi oma vasika müüki pani, siis ostsin ära,” räägib Vaike sellest, kuidas Juula tema majapidamisse jõudis. Juulal ja Jutil on ka uhke tõutunnistus, kus muu hulgas kirjas, et nende isaliin läheb Soome välja.
Oma talu raamatupidamist Vaike ise ei tee. Varem oli talle abiks kunagise Rakke sovhoosi raamatupidaja, nüüd ajab paberimajandust Vaike tütar. “Ma ikka kirjutan avaldusi põllumajandustoetuste saamiseks ja olen saanud ka,” ütleb Vaike. “Kui on õigus saada, siis miks ma peaks võtmata jätma,” lisab ta.
See silo kurivaim külmub talvel ära. Pidin kirvega raiuma.
Vaike Kütt, 81-aastane loomapidaja
Vaike tütar toimetab Salla lähedal Rakkes, poeg on aga Soomes veokijuht. “Poiss käib ka appi, kui suuremaid töid on teha vaja.” Aga suuri töid jagub. Loomade talveheina Vaike ostis, aga vajaliku silokoguse sai ta kätte umbes neljalt hektarilt lähiümbrusest. Need maad on osalt tema omad, osalt rendil. “See silo kurivaim külmub talvel ära. Pidin kirvega raiuma,” sõnab Vaike.
Vaikel oli ka teine poeg – poisid olid tal kaksikud. “Ta oli 14, kui Väike-Maarja silovedaja ta maanteel surnuks ajas. Väga hea lahtise peaga poiss oli. Ta olnuks mulle praegu suureks abiks,” räägib Vaike ja pühib silmanurgast pisara.
Televiisorit Vaike ei vaata. Lehte ka ei loe, sest silmanägemine pole enam päris see, mis vaja. Aga ta kuulab kogu aeg raadiot ja teab sedagi, mis on internet. “Mulle ei meeldi, et inimesed kogu oma elu sinna internetti üles panevad ja teised siis vahivad,” ütleb ta tänapäeva hulluse kohta.
Poliitikutest rääkides lausub aga Vaike, et ei saa aru, kuidas neil tänapäevastel on kogu aeg rahapuudus. “Kuidas Päts sai omal ajal riigile nii suured kullavarud soetatud, et neid jagus venelastelegi varastada?” arutleb ta.
“Minu arvates peaks Arnold Rüütlile suured tänusõnad edasi ütlema, enne kui on hilja. Ma väga hästi mäletan, kuidas ta Venemaal käis meie eest seismas, kuidas kõik teda kuulasid. Ma kohe kartsin, et talle minnakse seal kallale. Oleks Rüütel kohe esimesel korral presidendiks saanud, poleks ka maaeluga nii hullusti läinud, kui vahepeal läks.”
Ka sõjauudistega on Vaike kursis. Ütleb, et mitte midagi pole muutunud – ta mäletab kommunistide “vägitegusid” väga hästi. “Ma mäletan, kuidas meil koolis esines mingi venelaste koor. Keegi ei plaksutanud neile. Mis sa ikka plaksutad, kui nad meilt inimesi Siberisse saatsid ja lihtsalt ära tapsid.”
Karl Madis: ma kahtlustan, et Vaikesid on tegelikult kaks
“Naabrimees Hando ütleb, et Vaike on nähtus. Mina arvan, et Vaike on kingitus,” räägib muusik Karl Madis, kes on Vaike Kütile ülepõllunaaber ja kelle aia taga on Vaike nuumloomade koppel. “Ta on uskumatult käbe, ta liigub tohutu kiirusega. Ma kahtlustan, et tegelikult on neid vähemalt kaks. Alles ta räägib sinuga ja siis tuleb juba teiselt poolt, lehm oheliku otsas.”
Karl Madis iseloomustab Vaiket kui uskumatult töökat inimest. “Tead, ma ise pole näinud, aga küla peal räägitakse, et ta vahepeal magab ka karjamaal. Toimetab oma toimetusi, puhkab siis viivu ja paneb jälle edasi.”
Vaike sarvikud pole muusiku majapidamises pahandusi teinud. “No mõnikord on midagi ära tallatud, aga mis sa ikka loomaga pragad. See on õige ja ehe külaelu.”
Küll aga meenus Karl Madisele koomiline juhtum. “Lapsed läksid koplisse lehmi vaatama, aga viimastel oli paha tuju ja nad hakkasid lapsi taga ajama. Lastel oli muidugi hirm, aga tagantjärele oli see nii koomiline: poisil tõusid juuksed ehmatusest konkreetselt püsti ja olid kolm tundi hiljem ikka veel püsti,” pajatas Vaike naaber.
Kuidas Veike radooni kartis
Salla külas elav kunstnik Hando Kuntro ütleb, et vanaproua Vaike on tema inimene. “Me oleme ühel lainel, me mõistame üksteist. Vaikel on väga hea huumorisoon. Ta teeb ise krutskeid ja ta ei kanna vimma, kui mina talle vimkasid viskan.”
Kord olevat Hando Vaikele “selgitanud”, miks Vaikel jalad pärast seda valusaks jäävad, kui ta on raske käru mäe otsa vedanud. Vaike oletas, et see tuleb vanadusest, aga Hando ajas põhjuse hoopis radooni kaela.
”Ega Vaike vist teagi, mis see radoon on, ja ega ma ise ka täpselt tea. Aga ühed noormehed olid küla serva telgid püstitanud ja ma siis seletasin Vaikele, et mõõdavad radooni. Et lõi juba seieri põhja ja üks joon jookseb minu ning teine Vaike maja alt läbi. Ütlesin, et selle pärast jalad ka valutavad.”
Vaike olevat uskuma jäänud, päris ära ehmatanud, ja kui lõpuks teada sai, et Hando ajas udujuttu, siis oli paar päeva pahane ka olnud. “Aga ta andis mulle andeks. Me oleme ju samal lainel, me mõistame selliseid nalju.”
