Kolumn: ülistades tundmatust

Raul Orav. Foto: Erakogu.

Kui soovime stressi vältida, probleeme ennetada, ülipüüdlikke plaane luua, end kogu aeg hästi tunda ja kõike kindlustada, siis mida me tegelikult teeme? Mida me teeme, vältides tundmatust, ettenägematust, kaootilisust ja juhust?

Meile on õpetatud, et probleemid, eksimused, ettenägematus, ettevalmistamatus, korralagedus ja halb tuju on pahad asjad. Kuni sinnani välja, et probleem võib olla ka probleemidest rääkimine. Kui keegi julgeb olla midagi muud kui õnnelik, tuleb hakata ravima. Tuleb kohe pingesse minna, pingestada ennast ja teisi ning sõdida. Või siis “aidata”. Tugevdada, rünnata, barjääre ehitada, kakluseks või katastroofiks valmistuda – kogu aeg tuleb võidelda! Elimineerida eksimused ja võimalikult paljud stressorid. See on ulme!

Kõik peab toimuma meeldivalt ja mõnusalt, ilma ärritusteta! Peale selle peab kõik olema läbi mõeldud, katsetatud, kavandatud. Kõike peab tegema kindla peale! Vigade eest tuleb karistada ja vigu tuleb ise karta. Ei tohi näidata, et keegi on kellestki parem, kõik peavad end hästi tundma! Kuhu see kõik viib?