Nädala lind: hõbekajakas

Eesootaval talvel võime mõningaid hõbekajakaid kohata nii Rakveres kui kaTapal, aga ka mererannikul, kusjuures noored kajakad kannavad esimestel eluaastatel üldsegi mitte hõbedast, vaid hoopiski pruunikat sulerüüd. Foto: Peep Veedla

Sel keskeltläbi kilosel linnumürakal on väärikas nimi. Sellist hõbedast nime kannab ta ka ladina, saksa, vene ja muudeski keeltes. Eks ikka hõbedasena näiva sulerüü pärast. Lind näibki tegelikult väga kaunis ja väärikas ... kui ta just linnatolmus või prügilates end ära pole määrinud.

Hõbekajakat võime kohata erinevais paigus. Linnainimestele on ta tuttav linnatänavailt, saarlastele ja rannarahvale mererannikult ning maainimestele laukarabadest. Kuna noored hõbekajakad valivad oma elupaigaks enamasti selle, kus nad üles on kasvanud, ning elavad seal kogu elu, võibki neid tinglikult jagada rabakajakateks, linnakajakateks ja merekajakateks. Noored asuvad pesitsema alles neljandal eluaastal, aga kui lindudel hästi läheb, võivad nad elada vähemalt 20-aastaseks.

Minu esimene kokkupuude hõbekajakatega oli just rabas. Kui 14-aastaselt lindude rõngastajaks hakkasin, võtsin sihiks Järvamaal Kodru raba Vibujärve noored hõbekajakad alumiiniumrõngastega ära ehtida. Kuna kajakakoloonia paiknes keset järve saarekesel, tuli sinna ujuda, rõngakee hambus. Et kajakanoorukid polnud üldse mu plaanist vaimustuses, tuli neid ujudes taga ajada. Pealegi toimus see aktsioon äikese ajal, nii et põnevust palju. Mõned sain kätte ka. Aga huvitaval kombel hoidsid vanalinnud distantsi, ei tulnud mind ründama. Linnakajakatega on hoopis teisiti. Nemad on poegade kasvamise ajal inimeste suhtes vägagi agressiivsed. Aastaid tagasi sain nõutu kõne Gustav Adolfi gümnaasiumist, kus ei õnnestunud kevadist koolilõpuaktust kooliõuel pidada ründavate hõbekajakate tõttu. Aga eks ka inimühiskonnas erinevad maa- ja linnainimesed üksteisest mõnevõrra ...