Kommentaar: lõpetame vaikuse tervishoiu rahastamise arutelus

Peep Peterson. Foto: Eero Vabamägi

Tegin äsja ministrina esimest korda läbi riigieelarve kokkupaneku protsessi, seistes ennekõike just hooldusreformi korraldamise, tervishoiu rahastamisvajaduse ja meditsiinitöötajate väärika palgatõusu eest.

Nagu kõigil varasematel sama ametit kandnud ministritel, oli ka mul debattides kaks ülesannet. Esiteks näidata, et ehkki haigekassa raha kasvab, on süsteemis jätkuvalt mitmekümne miljoni suurused augud ning iga mitmekümne miljoni eurose augu katmise asemel saab teistes valdkondades katta lausa kümneid odavamaid probleemkohti. Teiseks on haigekassa rahapuudusest räägitud aastaid, aga katastroofi ei ole tulnud. See soodustab mõtet, et hirmudega liialdatakse ka nüüd.

Meil on tervishoiu rahastamises ja ravikindlustuses üks tuumprobleem. Võrreldes 1990. aastaga on oluliselt muutunud nii rahvastiku struktuur kui ka töötamise viisid – püsiva aastaid kestva töölepingu asemel on enam ajutist projektitööd, ise endale tööandjaks olemist, väikeettevõtlust, muid paindlikke 21. sajandi töövorme. Samal ajal on Eesti elanike seas kasvanud eakamate osakaal ning suurenenud on nii ravivajadused kui ka olulise tehnoloogilise hüppe teinud tervishoiu võimalused inimesi aidata. Ja nii need pinged vajaduste ja võimaluste vahel järjest teravnevad.