Rakvere gümnaasiumi vilistlaste kokkutuleku eel

Elina Naan. Foto: Ruudu. Rahumaru

Ma pole oma emaga kunagi lähedane olnud. Mõnes peres lihtsalt on nii. Võibolla Sinu peres ka. Aga ometi on just ema mind mitmel väga olulisel verstapostil elu jooksul otsustavalt toetanud. Sellest toetusest on välja kasvanud olulised suunamuutused, mis on aidanud mul kasvada just selliseks inimeseks, nagu olen.

Üks nendest oli üheksanda klassi lõpp, kui keset suve teatasin, et ei taha Kunda kooli kümnendasse klassi minna ning et tegelik soov oli minna toonase Rakvere gümnaasiumi kunstiklassi. Just seepärast, et kunst ja loomine olid need, mis tekitasid minus elusolemise tunde, võimalikkuse liikuda elus nii, et saaksin ise ehitada ja luua maailmu, milles navigeerida.

Ma ei tea siiani, kuidas ema selle ära korraldas, ilmselt oli gramm kasu mu heade hinnetega tunnistusest – tol sügisel jätkasin õpinguid juba Rakveres. Elu muutus. Aitäh, ema, et mu palvet ja sisetunnet kuulda võtsid ja mind tol olulisel elumuutval hetkel toetasid.