Piisab meelelahutusest, suurtest plakatitest ja naeruväärsetest lubadustest, mis on vaid valimiskampaanias rolli mängiv odav müügitrikk, lubaduste ellurakendamisega ennast keegi ei vaeva, rääkimata sellest, et valijad lubaduste täitmist jälgiks või teeks järgmistel valimistel oma otsustes lähtuvalt sellest korrektuurid. Odav pealiskaudsus müüb.
Tagasi meie linna ja siinsele poliitmaastikule. Kujutlegem ette olukorda, et elame kortermajas ja mingil hetkel avastavad selle elanikud, et on olemas võimalus, et ühistu esimees kasutab meie hüvede loomiseks või teenindamiseks oma firmat, sõbrast töömeest jne. Rahaliselt ja juriidiliselt võib kõik korrektne olla, saame parema hinna ja kõik peaks justkui rahul olema. Osa liikmeid aga kahtleb selles ja korraldatakse uurimine, mis leiab, et päris nii see siiski pole. Kas oleme ikka rõõmsad ja toetame senist ühistu esimeest, alludes talle tingimusteta?
Järgnevad pahameel, kriitika ja nõuded ta tagandada ja risti lüüa. Ta ju varastas meie tagant! Eelnev situatsioon näitab olukorda, kus indiviidi huvitav vaid see, mis toimub tema erasfääris, väikeses ringis, mis on seotud otseselt temaga. Kui meie majas murtakse sisse korterisse, tunneme ennast puudutatuna, kui see toimub Tallinnas, siis laseme selle kõrvust mööda. Kui üksikisiku vajadused ja turvalisus on tagatud, peaks mõtlema ka laiemalt, leidma aega süüvida protsessidesse.
Riigi ja omavalitsuste eesmärk ja ülesanne on tagada oma kodanike julgeolek ja rahulolu. Riik on kaitstud, sisejulgeolek tagatud, arstid ja koolid on ka justkui olemas ja kodanike huvi protsesside vastu kaob. Kui riiki ähvardaks sõjaline oht, tähendaks see otseselt ohtu ka indiviidi privaatsfäärile. Ka kodanik peaks huvi tundma süsteemi ja selle käekäigu vastu, tagama, et süsteem oleks terve ja otsustajad tasemel, tagama oma ruumi, perekonna jm turvalisuse.
Praegune poliitmaastik ja seal figureerivad isikud on arvamusel, et neile on kõik lubatud. Nad ei vastuta enam oma valijate ees, vaid erakonna ees, kui sedagi. Kadunud on riigimehelikkus ja sellega kaasaskäiv au. Kala mädaneb peast. Kui juhtivad poliitikud ei võta Toompeal vastutust otseselt nende alluvuses aset leidnud korralageduse eest, siis miks peaks seda tegema madalama astme poliitikud? Kui rohujuure tasandil järgitakse eeskujusid, kellel puudub igasugune au ja härrasmehelikkus, siis pole ka lootust paremale tulevikule.
Toompeal figureerivad poliitikud ei tunneta sageli otsest vastutust, nad on rahvast kaugenenud ja tegutsevad väljaspool piire ja partei juhtnööride järgi. Rakvere-suuruses linnas, kus enamik inimesi üksteist tunneb, kus poliitikud, keda valime, seisavad meiega koos poejärjekorras, peaks nende vastutus oma valijate ees olema füüsiliselt tuntav. Ebakorrektne käitumine ja poliitiline vastutustundetus peaks sellises väikses kogukonnas olema välistatud.
Rakvere linnapea mõisteti süüdi algastme kohtus. Valesti käitumine ja kuritegu leidis aset ja sellele reageeriti, kohus tegi oma otsuse ja mõistis karistuse. Linnapea aga esineb süütu kannatajana ja apelleerib algastme kohtuotsusele kui tühisusele. See ei tähenda midagi, kaeban edasi ja loodan õigeksmõistmist! Reformierakonna Lääne-Virumaa juhatus tegi pärast kohtuostust avalduse, kus teatas, et Andres Jaadla peab astuma tagasi linnapea kohalt ja peatama oma liikmesuse erakonnas kuni lõpliku kohtulahendini. Igati loogiline ja ainuvõimalik otsus erakonna poolt, kes soovib säilitada oma valijaid ja mainet.
Linnapea aga ei suvatsenud isegi erakorralisele koosolekule kohale tulla, rääkimata enda taandamisest linnapea ametist. Jääb mulje, et linnapea on kui Jupiter, kellele on kõik lubatud, mees, kes on kuulikindel. Sellisele käitumisele on loonud soodsa pinnase poliitilised mängud, mida pärast viimaseid valimisi oleme saanud jälgida. Praegune koalitsioon püsib tänu ühele ülejooksikule, kes valimiste järel ühest erakonnast teise astus. Vaevalt poliitilised veendumised mõne nädalaga muutusid. Selle vangerduse tagamaid ei hakka siin lahkama, need on tähelepanelikele linnakodanikele niigi teada.
Olukord on aga selline, et kogu koalitsiooni püsimine on sedapuhku praeguse linnapea käes. Kui ta lahkuks erakonnast, võib puruneda ka senine koalitsioon. See annabki Andres Jaadlale võimaluse erakonna otsusele vilistada ja käituda sedavõrd ülbelt, nagu ta viimasel ajal teinud on.
Võim ja soov seda omada või sellele lähedal seista iseloomustab praegu valitsevat poliitilist süsteemi. Koalitsioonil on olemas hoovad linnapea tagandamiseks ja igati loogiline oleks seda ka teha, kuid võimuiha ja soojad ametikohad, mis on oma liikmetele kätte vangerdatud, tapavad igasuguse riigimeheliku mõtlemise ja autunde, mida selles olukorras vaja oleks. Selline on hetkel valitsev poliitiline kultuuritus, mille tekkimises ja alalhoidmises oleme kõik osalised oma passiivsuse ja ükskõiksusega.
Loodan, et meie linnas leidub veel otsustajaid, kes seavad linna arengu ja heaolu kõrgemale isiklikest hüvedest ja käituvad riigimehelikult, lähtudes oma südametunnistusest ja valijate arvamusest. Eestlane on liialt tagasihoidlik, et minna oma arvamust avaldama või võtta ette protestiaktsioon. Kui kallid valitud soovivad teada linnakodanike arvamust, on alati võimalik seda küsida või vaadata ringi mitmesugustes internetikeskkondades, olgu siis foorumites või kommentaariumides.
Kui inimesed võtaksid oma tegude eest poliitilise vastutuse, nagu seda tehakse ühiskondades, kus demokraatia on arenenud ja säilinud poliitiline kultuur, poleks vaja ei seda artiklit ega linnakodanike pahameelt. Näiteid, kuidas poliitikud on ennast tagandanud palju väiksemate eksimuste tõttu, on piisavalt.
Tulles tagasi eelnevalt toodud näite juurde ebaausast ühistuesimehest, olen kindel, et nii mõnigi ühistu liige teeb järgmisel üldkoosolekul esimehe valimisel teistsuguse otsuse, hoolimata sellest, kas senine esimees on pahategudes süüdi või mitte. Piisab sellest, et on olemas võimalus, et ta valesti käitus. Linnapea puhul on asi ilmselt hullem, sest sellist poliitilist ülbust on raske andestada, rääkimata poliitilisest kultuuritusest. Kui linnapea on veendunud oma süütuses, on tal põhiseadusega loodud võimalused oma süütust tõestada, kuid seni, kuni seda pole tehtud, oleks igati loogiline ennast taandada, vältimaks kahju erakonnale ja kogu linnale.
Aususe huvides olgu veel märgitud, et olen ise aastaid reformierakonna valija ja antud artikkel ei püüa kuidagi ühtegi erakonda mustata, vaid juhtida tähelepanu laiemale poliitilisele korralagedusele ja koputada nende isikute südametunnistusele, kelles on säilinud aumehelikkust.
/nginx/o/2011/11/21/846642t1h9605.jpg)