Kes hakkab kannatlikult ja järjekindlalt sobrama, see hakkab ka leidma. Ja mõnikord täiesti äraarvamatuid asju. Sageli me sobrada ei tahagi: kes teab, misasju me siis nägema hakkame. Kellele seda vaja! Parem on, nagu on.
Meie kandi mehed Urmas Lennuk ja Argo Aadli otsustasid aga ikkagi tuhlata – polkovniku leses. Usutlustest nendega teame, et mõlemad nägid uljutsevas naises midagi, mida too näidata ei tahtnud, kohe kindlasti mitte. Hirmu, abivajadust. No ei taha ju keegi naljalt tunnistada, et tegelikult on ta nõrk ja ärevil, ainult et külluse ja bravuuri kardinad on hoolikalt nende ebameeldivate tunnete ette tõmmatud.