Juhtkiri: et eakad püsiksid

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Eilne päev oli maakonnas traagiline: Viitna külas hukkus tulekahjus vanem naine ja surnult leiti Kadrina lähistel seenemetsa läinud proua. Võib mõelda, et selliseid õnnetusi saab ära hoida, aga alati ei olegi see kõige lihtsam. Inimlik on mõelda, mida kõik oleks võinud teisiti teha, aga muuta pole enam midagi võimalik.

Vanainimesele, kes on eluaeg metsas käinud ja tunneb kodumetsa paremini kui oma sahvrit, on väga raske selgeks teha, et ühel pahal päeval võib ta kõigest hoolimata sinna metsa jääda. Olgu siis terviserikke tõttu või vaimu väsimise pärast. Mets on salakaval, sinna on endalegi ootamatult eksinud ka kõige paadunumad looduseinimesed.

Rääkigem kasvõi iga päev: memm, kui lähed metsa, paned kummikud jalga, kõige heledama jope selga ja võtad telefoni kaasa. Ja helistad sealt metsast kasvõi iga tunni järel, et sinuga on kõik hästi. Tore oleks muidugi, kui memmed-taadid üksi metsa ei lähekski.