Kolumn: mitte päevapoliitikast

Urmas Lennuk. Foto: Ain Liiva

Sügis kõnnib linnas, mantlihõlmad lahti. Ta astub ootamatult mu selja taha ja koputab õlale: “Lähme, istume kuskil.” Me läheme kohvikusse. Võtan ta vahtralehtedest kirju mantli ning riputan varna. “Mida ma sulle tellin?” küsin Sügiselt. Sügis keerutab oma sompus silmi ja naeratab siis korraks pilvekulmude alt. “Teed, palun,” sosistab ta tuulena mu kõrva. Istume aknaalusesse lauda.

Ettekandja toob teed. Ta on veel noor ega tunne Sügist. Ta vaatab mulle küsivalt otsa. Kuhu panna teine teetass? Osutan Sügise poole enda vastas. Ettekandja kehitab õlgu ja asetab teise teetassi minu vastu. Näen, kuidas ta kööki tagasi minnes teisele ettekandjale minu poole viidates näppu oimukohal keerutab. Märgates, et ma vaatan, punastab ning pageb tagaruumi. Teine ettekandja tõstab käe ja viipab Sügisele. Sügis noogutab. “Ära tundis,” ütleb ta tassis mett segades muhelemisi.

Me joome vaikides teed ja vaatame aknast välja. Mööduvad kaks poissi, üks neist rebib teisel mütsi peast ja tahab selle puu otsa visata. Sügis puurib pilgu poisi kuklasse ja too peatub, vaatab ringi, ei märka kedagi, aga annab sellegipoolest mütsi oma kaaslasele tagasi ning nad longivad sõpradena edasi. Veel ristmikul heidab poiss pilgu selja taha ja märkab meid.