Nädala lind: lauk

Kui nüüd sügisesi laukusid enam veekogudel ei õnnestu trehvata, siis märtsis-aprillis saame neid tervitada lisaks merelahtedele mitmel maakonna järvel ja mõisatiigil. Foto: Peep Veedla

Kanad on igavesed riiukuked. Vesikanad. Laugud kandsid varem vesikana nime, nüüd on neil eriti lihtne ja lühike nimi. Aga agressiivsusega paistsid nad silma vesikanadena ja ei erine mõistagi nende käitumine laukudena mitte grammigi. Tõsi küll – riidu kisuvad nad üksnes pesitsusperioodil, praegu puhkavad närve. Sügisel sobib neile seltsielu hästi, suurtes parvedes naudivad nad oktoobris merelahtedel kaunist Eestimaa loodust.

Olgugi et mõned kannatamatumad on juba rändetee ette võtnud, püsib suurem osa laukusid meil veel paigal novembrini. On neidki kangeid, kes üldse soojemat kliimat ei otsi, veedavad terve talve meil. Neid võib mõnel aastal suisa mitusada lindu olla, aga pigem Lääne-Eesti saartel, mitte Lääne-Virumaal.

Enamik laukusid naudib talve siiski Lääne-Euroopas või lausa Põhja-Aafrikas ning saabub meie vetele tagasi märtsis. Neid on lihtne kõigi teiste veelindude seas ära tunda: süsimusta sulestiku taustal helgib kaugele nende valge laubakilp. Lähemalt vaadeldes näeme ka laukude punaseid silmi, mis pole sugugi magamatusest punased, vaid neile loomupärased. Sündides on lauguhakatistel terve pea punane ja nii kuni suureks saamiseni välja. Nii et päris mustvalge see lauguelu ei ole.