Vaade: toidust, ka koolitoidust

Siim Mihailov. Foto: Ain Liiva

Roosamanna tundub tõelise luksusena alles siis, kui selle valmistamine on unustuse hõlma vajunud. Hetke peatudes ja silmates, mis meile päriselt vastu vaatab, saame olla tänulikud selle eest, mis meil on.

Koolitoidust mõeldes viib mälupilt mind aastatetagusesse aega Tsirguliina keskkoolis Valgamaal. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel saime praadi ning teisipäeval ja neljapäeval suppi koos magustoiduga. Söök oli tõstetud pottidega lauale ja jagasime seda vennalikult omakeskis. Juurde hankisime toitu kõrvallaudadelt või supipäevadel enda moonakotist, et kaloridefitsiit väga suureks ei läheks. Ega paljalt kartuli pealt sporti ei tee.

Suuremat sorti maitseelamust koolitoidust tollal ei saanud ning tihti käis kartul suus lihtsalt ringi, sest kehal oli õhtuseks trenniks kütust vaja. Küll aga meenub lastevanemate, õpetajate ja koolipere aktivistide võitlus salatite pärast. Kui need lõpuks lauale said, ei söönud neid kahjuks ikkagi keegi. Salativalikus mäletan riivitud kapsast ja porgandit: kiire ning lihtne.