Lavastuse aluseks on intervjuud lähisuhtevägivalla ohvritega ja selles valdkonnas töötavate spetsialistidega. Lugu kõneleb sellest, kuidas vägivald sünnitab vägivalda ning kuidas lapsed kannavad edasi mustreid, millega nad on harjunud ja mida nad ei märka.
Päriselude inetust näidatakse muinasjuttude ja metafooride mängu kaudu. Irooniline on mõelda, et lähisuhtevägivallast painatud suhe tihtipeale selline ongi – metafooride kikivarvul otsimine, muinasjutu etendamine. Pealtnäha ilus lugu, mille pauguga lõhki minnes kõrvaltvaatajad hämmeldunult päid vangutavad ja räägivad, et ei tea, mis juhtus, ta on ju nii tore inimene ... Metafoorid tuuakse lavale lisaks mängule kujunduse ja muusika abil. Kedagi ei hellitata, ilus muinasjutt võetakse toorelt osakesteks lahti. “Kui sa tuled, too mul lilli, lillekesi armastan. Sügisel neid vähe leida? – Ühestainsast küllalt saan,” kõlab ragisevalt laul, kuulsa dirigendi katkised lapsed kuulavad vaikides ...
/nginx/o/2022/10/14/14899447t1h26a2.jpg)