/nginx/o/2018/10/22/11517595t1hc911.jpg)
/nginx/o/2022/10/21/14913976t1hed4a.jpg)
Üks ütleb, et väikeste rahvamajade juhtidel ja töötajatel on peal masendus. Teine kirjeldab olukorda leebemalt – madalseis olevat. Kolmas leiab, et kui oskad kohaneda, läheb järjest paremini. Täna tähistatakse Eestis muide rahvamajade päeva.
Rahvamajade päeva tähistamine tekkis praegusel kujul kalendrisse kolm aastat tagasi. Ingrid Pärnamäe, VIROL-i haridus- ja kultuurispetsialist ning MTÜ Eesti Rahvamajade Ühing Lääne-Virumaa esindaja, rääkis, et algatus tuli Viljandimaalt. “Nad isekeskis korraldasid ja kutsusid teisi ka osalema,” ütles ta. “Eesmärk oli maarahvamajasid rohkem pildile tuua.”
Pärnamäe sõnul üritatakse rahvamajade päeval näidata-tutvustada, et rahvamaja pole koht, kus ainult sussi sahistatakse või lauldakse, vaid see on ka kokkusaamise ja suhtlemise paik.
Täna on rahvamajade päev küll, kuid sugugi mitte kõik Lääne-Viru rahvamajad ei pea seda. Pigem on tähistajad vähemuses. Miks nii?
“Kui aus olla, siis mina näen väikest motivatsioonikriisi,” tunnistas Pärnamäe. “Üle Eesti levivad kuuldused, ja kahjuks vastavad need paiguti ka tõele, et inimesi koondatakse, rahvamajasid pannakse kinni. Lisaks veel pandeemia on rängalt mõjunud.”
Meie maakonnas asjad küll nii hullud pole, et hulk rahvamajasid oleks täitsa kinni pandud. Aseri oma ümber on segane olukord ja Kunda rahvamaja jääb vist talihooajal suletuks, aga üldiselt siiski toimetatakse edasi. “Kundas on pigem probleemid maja elektrivarustuse, mitte inimestega,” täpsustas Pärnamäe. “Meil pole maju tagaselja kinni pandud, nagu Saaremaal juhtus – töötajad kuulsid toimuvast alles siis, kui asi oli juba otsustatud.”
Pärnamäe mainis, et tagasilöök pole tabanud mitte ainult rahvamajade töötajaid, vaid ka külastajaid on tublisti vähem kui paar-kolm aastat tagasi. “Inimesed jäid pandeemia ajal koduseks ja neid on nüüd raske teleka eest tagasi välja saada,” selgitas ta. “Eks inflatsioon ja seetõttu kallinenud piletihinnad avaldavad samuti mõju. Tekib nõiaring: töötajatel väheneb motivatsioon, sest külastajaid ei käi; külastajaid on vähem, sest ei toimu enam nii palju üritusi kui varem.”
Inimesed jäid pandeemia ajal koduseks ja neid on nüüd raske teleka eest tagasi välja saada.
Ingrid Pärnamäe, VIROL-i haridus- ja kultuurispetsialist
/nginx/o/2022/10/21/14913977t1h5181.jpg)
Aga võibolla ongi rahvamajade aeg otsa saanud? Alternatiive on palju, isegi kui nutiseadmed ja telerid välja jätta. Suhtlemas käiakse terviserajal või jõusaalis, kohati tegutsevad väga aktiivsed külaseltsid ja -majad, mis mõneti dubleerivad rahvamajasid.
“Sellega ei taha küll nõus olla,” ütles Pärnamäe. “Rahvamajades ringides käiv seltskond on küll väiksemaks jäänud, aga mitte kadunud.”
Rahvamajad on omavalitsuste ülal pidada ja kulude kokkuhoiuks püütakse nende juhtimine kuluefektiivseks muuta, moodustades vallaüleseid katusorganisatsioone. Kohati on see nurinat ja vastuseisu tekitanud, mõne väikese maarahvamaja inimesed tunnevad end eemaletõugatuna.
“Kõik oleneb, kuidas seda liitmist tehakse. Ja kes on üldjuht,” lausus Ingrid Pärnamäe. “Väikestes kohtades peab nii-öelda maja vaim igal juhul alles jääma. Üldjuht peaks ka olema kohalik inimene, kes tunneb kõiki ja kõike.”
Mis aga aitaks rahvamajainimeste masendust vähendada? “Üks rohi on väga lihtne – kui oma valla juhtkond sind märkab, huvi tunneb, tänab, siis on päev juba päikeselisem. Nagunii tullakse esimese asjana kultuurivaldkonna kallale, kui omavalitsusel on vaja eelarvet kärpida. Kultuurirahvas on tagasihoidlik ja tundlik, tunneb end kaitsetuna.”
Üleriigiline rahvamajade ühendus püüab omakorda riigiisadele märku anda, et kultuur rohujuure tasandil on olemas ja selle kallale minna ei tohi. “Esimese vabariigi ajal ehitati paljud seltsi- ja rahvamajad just kohaliku rahva rahaga. Küllap siis meil on selliseid asju vaja,” tuletas Pärnamäe meelde.