Juhtkiri: lätlased ja hispaanlased eestlaste maski taga

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

See, et Eesti maasika sildi alt võib vabalt saada kaugel Hispaanias kasvanud vilju, on tavaline. Nüüd on selge, et sellist petukaupa leidub igas tootekategoorias, heauskse ostja võib haneks tõmmata iga kavalam kaupmees.

Kes aga aitaks tarbijal keerulises rägastikus välja selgitada, kust ikkagi pärineb väidetavalt kodumaine toidukraam? Toidumaailma, nii nagu ka teiste sektorite saladustesse sukeldumiseks on vaja aru saada kirja pandud nõuetest. Tänapäeval on kahjuks nii, et kaasata tuleb sertifitseeritud tõlk, kes kirjapandu oskab lahti seletada. Teda tunneme paremini advokaadi nimetuse all.

Seaduse vahendaja teeb selgeks, mis on must ja mis on valge. Või vastupidi, kellele kuidas parasjagu vaja või kasulik on. Niisugusest praktikast on rahvakeelde jõudnud väljend JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne. Poelettidelt võib leida ka sellise vorsti, mille lihasisalduse protsendiks kõigest 33. Ja sealtmaalt hakkab tarbija narritamine pihta. Üldhariduskoolis ei õpetata tegema vahet lihal, lihamassil, side- ja rasvkoe sisaldusel ning ei seletata, mida see täpselt ikkagi tähendab.