Kolumn: mina ajamasina juurde sappa ei seisaks

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Homme on kell kümme alles üheksa. Õhtuni on aega justkui tunni võrra rohkem ja eks ole see nii tore. Samas domineerivad nii meedias kui ka näiteks mu sõprade seas arvamused, et milleks seda janti vaja on. Ka Euroopa Parlament otsustas juba 26. märtsil 2019 samas vaimus, et kellakeeramine tuleb lõpetada, teeme seda 2021. aastal. Ent ikka näpime kaks korda aastas osuteid ja kurvastame, rõõmustame või pahandame.

Kui aega saaks päriselt tagasi keerata, see oleks juba teine asi. Ikka nii aastate, isegi aastakümnete võrra. Kui see oleks tõepoolest võimalik, näiteks antaks kõigile inimestele üks võimalus seda teha ja leppida siis ka tagajärgedega, ei tea, kui paljud seda teeksid. Ning miks teeksid.

Netflixi menusarja “Better Call Saul” lõpu eel arutlevad ajamasina üle kaks kriminaali, kes aimavad, et neist kumbagi ei oota ees enam kuigi pikk tee. “Mis sa teeksid, kui saaksid aega tagasi keerata,” küsib üks. “Sa ei räägi ajamasinast,” vastab teine, “see on isegi teoreetiliselt võimatu asi. Sa räägid kahetsusest.”