P, 27.11.2022

Kolumn: kuidas see Sind tundma paneb?

Jete Eevald
, ajakirjanik
Kolumn: kuidas see Sind tundma paneb?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jete Eevald
Jete Eevald Foto: Erakogu

Olles rännuteel, ning siinkohal pole minu jaoks vahet, kas Eestis või mujal ilmas, märkan aina enam puudust, milles elame. Puudust, mis seemne mulda saanud küll vist heatahtlikkuse voorusest, ent ajaga kasvanud elajaks.

Ta käib meiega kaasas kõikjal, sest nagu nii mõnestki teisest tegurist siin elus, sõltume kõige enam vast sellestsamast. Seega ajapikku, kui rahvaarv on kasvanud, oskused ja võimalused koos sellega, on sõudnud ka aeg kiirteele, kus esitulede sähvides pimedas vihmases öös tehakse äkiliste manöövritega möödasõite. Aina kiiremini. Aina kaugemale. Aina võimsamaks. Kaotades tähtsuse selles, mis tõeliselt oluline, mis tõeliselt hea. Sest aeg kaalub üles kõik.

Mulle aga tundub, et aeg on surutud eksistentslikkuse kriisi. Nurka. Temalt oodatakse aina enam. Aga vastu soovitakse anda vaid nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Andmine ei tule kohast, mis tekitaks rõõmu. Andmine on kohustus. Mis see on, millest me sõltume? Mis meiega kõikjal kaasas käib? Millele me eriti anda ei taha, ent saada sealsamas ootame paarikordselt. Juhib me ihu ja hinge, sõna ja tegu. See on kõik, mis jõuab me niinimetatud teise ajju. Ning seda kõike oleme kinnisilmi valmis ära seedima. Alla neelama. Endaga kaasas kandma. Ja sellele ootusi suunama.

Märksõnad
Tagasi üles