Kuid alati tundsin su ära

“Hingede öö” Jaani kirikus: Triinu Taul, Üllar Saaremäe, Jaan Sööt. Foto: Festival Hingede öö

Viiendat korda toimus Tartus festival “Hingede öö”. Festivali pealkiri lähtub hingedeajast, aga mõtted kanduvad mõistagi ka Karl Ristikivi (1912–1977) samanimelisele romaanile. Nõnda on Ristikivi ainsa luulekogu vahendamine just sellel festivalil ainuvõimalik. Tänavu oktoobrikuus täitus 110 aastat kirjaniku sünnist ja tema sündmuslikuks jäänud luuleraamat “Inimese teekond” ilmus pool sajandit tagasi, 1972. aastal.

Üllar Saaremäe luuletundlikkusel on tema loominguteel oluline, läbiv osa. Seda nii näitleja kui ka lavastajana. Ristkivi luulekogu “Inimese teekond” kantakse ette tervikuna. Need tähendusküllased luuletused mahuvad ainsa tunni sisse. Aga nagu kirjutas kord üks Juhan, nimelt Smuul: “Päevast on pikem see tund.”

Hingesild Saaremäe lavastuseni “Johannese passioon” (Rakvere teater 2005), kus loeti kolme Juhani luulet, ei ole juhuslik. Enne esietendust hoiti hoolega üht saladust, aga praegu kirjutan saladuse avalikuks, et see jäädvustusena alles jääks: dialoogis Üllar Saaremäega loeb luulet Juhan Viiding (1948–1995). Viidingu tõlgendus “Inimese teekonnast” on raadios helisalvestatud 1987. aastal koos lehekülgedega romaanist “Hingede öö”. Kuigi ka lõpukummarduse ajal ei lausutud publikule Viidingu nime, loodan, et tema ainuline hääl tunti ära. Just see aegade kahekõne, ühtaegu habras ja kindel, haakub imetäpselt Ristikivi luuletuste meeleoluga, avardab rännu tähendust.