Nüüd on Sinu kord

Indrek Saar. Foto: Mihkel Maripuu

2006. aasta presidendivalimiste lõpusirgel oli kaks tugevat kandidaati: ametis olev president Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. 80 silmapaistvat kultuuriinimest kirjutasid avaliku toetuskirja viimase toetuseks, sest neile tundus, et selles põhimõttelises valikus ei saa nad jääda kõrvaltvaatajateks. Tollane rahvaliidu esimees Villu Reiljan reageeris omakorda kommentaariga: “Kunstiinimesed võiksid jääda oma liistude juurde,” väljendades nii oma suhtumist kodanike õigusesse omada maailmavaadet ja seda avaldada.

Mina olin tol ajal küll vaid 33-aastane, aga üsna tuntud teatrijuhina olin küsijatele korduvalt öelnud, et ma ei näe vajadust sukelduda riigi tasemel poliitikasse, kuna saan ka teatri kaudu maailma paremaks muuta. Pärast kunstiinimeste oma liistude juurde saatmist pidin oma senise positsiooni ümber hindama. Üha enam tundus mulle, et liiga paljud meist on usaldanud riigijuhtimise “kogenud poliitikute” hooleks, mille tõttu ei liigu me põhiseaduses kokku lepitud väärtuste suunas, vaid maadleme minevikuvarjudega. Loetud kuud hiljem valiti mind kodumaakonnast, Lääne-Virumaalt, esimest korda riigikogu liikmeks.

Pean tunnistama, et algus oli raske. Kuigi minu ühiskondlik staatus muutus formaalselt justkui väärikamaks, ei olnud see tegelikkuses sugugi nii. Kultuuriinimestest peetakse Eesti ühiskonnas üldiselt väga lugu ja paljud neist on rahva seas armastatud.