Elagu 97-aastane Virumaa Teataja!

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Erakogu

Täna tähistab Virumaa Teataja oma 97. ilmumisaasta täitumist. Selle aja sees on vahetunud väljaande nimi, on vahetunud riigikord, on vahetunud peatoimetajad, ajakirjanikud, lugejad. Üha vähemaks jääb neid, kes hoidnud käes algusaastatel ilmunud lehenumbreid. Ometigi on asju, mis ei muutu, või kui muutuvad, siis tugevamaks.

Üheks selliseks on väärtused. Seisame lehetoimetuses selle eest, et olgu ajad millised tahes, läänevirulastele peab maakonnaleht jääma esmaseks kohalike uudiste allikaks nii veebikeskkonnas kui ka paberlehena postkastis. Muidugi ei ole see lihtne ülesanne, kuna aja jooksul on muutunud võimalused infot liigutada. Praegusel ajal ei ole võimalik uudiseid kinni hoida, sest keegi kuskil teab alati rohkem, teab esimesena, on informeeritud. Ja see ehk polegi oluline, kes teab esimesena ja kes esimesena uudise avalikuks paiskab – oluline on see, kelle faktid kõnelevad tõtt.

Ühena vähestest maakonnalehtedest oleme Virumaa Teatajas juba pisut enam kui aasta tegutsenud konkurentsi tingimustes. Äripäeva veebiportaal Lääne-Virumaa Uudised tuli meile naabriks mullu maikuus ning konkurenti ei maksa kunagi alahinnata. Kuid konkurendi tõttu ei maksa ka pead kaotada. Otsustasime konkurendi turule tulles, et me ei kaota pead ja teeme oma kvaliteetset asja edasi. Tundub, et valisime õige suuna.

Üheks meie püsivaks väärtuseks on olla väärikas. Kõigest võib kirjutada, ka nalja peab tegema, kuid me ei upita end teisi madalamale seades, me ei pese enda ega teiste musta pesu oma veergudel ega sotsiaalmeedias ning ei lähe kaasa poriloopimisega kommentaariumites, sest see lihtsalt ei ole meie stiil. Usun, et ka meie lugejad on sisemiselt väärikad inimesed ning me ei taha pakkuda neile seda, mida me ise lehest ei loeks.

Seisame lehetoimetuses selle eest, et olgu ajad millised ­tahes, läänevirulastele peab maakonnaleht jääma esmaseks kohalike uudiste allikaks nii veebikeskkonnas kui ka paber­lehena postkastis.

Täna on mul rõõm kirjutada seda lugu, mis ilmub nii paber- kui ka veebiväljaandes. Maapiirkondades on paberlehel kanda oma roll, õnneks on meil endiselt neid inimesi, kes väärtustavad uudisekandjana paberit. Maailm liigub aga teises suunas ja oleks naiivne arvata, et paberlehtede ilmumine on miski, mida saame tähistada ka siis, kui Virumaa Teataja saab 150-aastaseks.

Tänamatu oleks ka prognoosida, millal ilmub viimane paberversioon ükskõik millisest Eesti ajakirjandusväljaandest, millal ilmub viimane Virumaa Teataja paberkujul. Praegu ei pea lehetellijad selle pärast pead vaevama ning hommikukohvi kõrvale trükivärvilõhnalise lehe lugemise traditsioon võib jätkuda.

Muidugi juhul, kui see leht on saabunud hommikukohvi joomise ajaks, sest posti kojukanne on mureks maapiirkondades, aga ka linnades. Vastame toimetuses pidevalt lehetellijate murelikele kõnedele, et post pole taas jõudnud ja mis saab. Meie ka ei tea, mis saab, sest kojukandemure lahendamisel jäävad meie ajakirjanike käed seotuks. Uskuge mind, ajakirjanikud on oma töö teinud, fotograafid on lehte seadnud parimad fotod. See, et leht pole õigeks ajaks postkastis, on mure, mille peab lahendama Omniva.

Ainus, mida me saame teha, on pakkuda lugejatele 24/7 ilmuvat pidevalt uuenevat digilehte oma veebikeskkonnas. Mis on seal ajaga muutunud? Võib öelda, et kõik. Kui ma 11 aastat tagasi Virumaa Teataja toimetuses reporterina tööd alustasin, oli igapäevatöö põhifookus paberlehel, digileht oli teisejärgulisena seal kõrval. Praegu on paber- ja digileht võrdsed, kahtlemata aga kaalub kauss digilehte iga päevaga tähtsamaks. Digisisu on inimesel mugavalt ja kiirelt nutiseadme abil alati kaasas.

Aga kes teab. Inimestele meeldib kõik, mis on eksklusiivne. Paberkandjal uudiste koju jõudmine on kahtlemata eksklusiivne. Elagu paberlehed!

Selleks et Virumaa Teataja digisisu oleks igal ajal kättesaadav, töötavad meie ajakirjanikud ja fotograafid seitsmel päeval nädalas, ka nädalavahetuseti.

Selleks et Virumaa Teataja digisisu oleks igal ajal kättesaadav, töötavad meie ajakirjanikud ja fotograafid seitsmel päeval nädalas, ka nädalavahetuseti. See on töö, mida ei saa teha poole vinnaga. Inimene kas on hingelt ajakirjanik või ta ei ole seda, see selgub meediamaastikule tulles üsna kiirelt.

Nii et üks ajaleht poleks mitte miski, kui tal ei oleks lugejaid, aga ka siis, kui tal ei oleks tugevat meeskonda. Just kriitilistel hetkedel saan aru, milliste suurepäraste inimestega on mul au koos töötada. Eelmisel nädalal, kui käsitlesime peksujuhtumit Vinni-Pajusti koolis, moodustas suure osa teemaga töötavate ajakirjanike tegemistest vastuseisjate vaigistamine ja rahustamine.

Aga kogu selle aja jooksul ei leidnud mitte keegi toimetusest, et see lugu ei peaks ilmuma, sest nii oleks lihtsam. Kui ei ilmuta lugu, on vastalised rahul, lõppevad sõim ja ähvardused. Nägin oma meeskonnas inimesi, kelle sotsiaalne närv on nii terav, et nad lähevad läbi paksust ja vedelast, peaasi, et kuri ei saaks vaikimise tähe all edasi õilmitseda. Et end oma kohale mugavalt sättinud ametnike ja spetsialistide kaader oleks sunnitud oma tegematajätmistele otsa vaatama. Et homsel päeval oleks lastel turvalisem koolis käia kui tänasel.

Ajakirjanikud on iselaadi seltskond, aga ma võin öelda, et kuniks leidub selliselt toimiva südametunnistusega inimesi, on ajakirjandus meil Eestis hoitud ja usaldusväärne.

Kolme aasta pärast saab Virumaa Teataja 100-aastaseks. Selle aja sisse mahub palju uudiseid, seiklusi, ja mis seal salata, ka sekeldusi. Täna aga peame pidu!

Palju õnne, armas Virumaa Teataja!