P, 27.11.2022

Retk helilooja kannul – Abruka saare kaudu Nipernaadi elutalve

Kärt Devaney
Retk helilooja kannul – Abruka saare kaudu Nipernaadi elutalve
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helikunstnik Kristjan Priks on “Nipernaaditalve” tarvis loonud veidi müstilise ja aegade­taguse maailma.
Helikunstnik Kristjan Priks on “Nipernaaditalve” tarvis loonud veidi müstilise ja aegade­taguse maailma. Foto: Marianne Loorents

Homme esietendub Rakveres Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud “Nipernaaditalv”, mis lühidalt öeldes heidab pilgu Toomas Nipernaadi elutalvele. Nädal enne esietendust sain võimaluse piiluda, mis proovisaalis sünnib. Ent seekord hoopis lavastuse muusikalist kujundajat Kristjan Priksi varjuna saates.

Saabun, kui proov on jõudnud esimese vaatuse poole peale. Püüan võimalikult märkamatuks jääda. Noogutused tervituseks, poolihääli lisatud kiire selgitus selle kohta, kus asume ja mis parajasti käsil, ning töövarjutus alaku. Tükki on proovisaalis omajagu lihvitud, laupäevasel pärastlõunal timmitakse paika kunstniku, valguskunstniku ja muusikalise kujunduse jaoks vajalikud märgusõnad, mille abil õige valgus ja heli kindlaks määratud ajal peale läheb. Lisaks saavad kunstnikud oma kriitilise pilguga üle vaadata ja oma kõrvaga kuulata, kas nende vaimusilmas ette kujutatu ärkab ellu.

Mäng käib, lavastaja Urmas Lennuk jälgib, näitlejatele teeb vaid mõne üksiku märkuse, kokkulepitu töötab. Tähelepanelikult hoiab ta silma peal nii laval toimuval kui ka kunstnikel, kes, tekstiraamatud käes, saalis istuvad ja enese jaoks märkmeid teevad ning vajadusel tehnikuile ülivaikselt juhiseid edastavad. “Kas vajad pausi siia? Või läheb pikemalt?” uurib Lennuk üle ümmarguste prillide Priksi poole vaadates. Viimane raputab pead. “Siia pole vaja.”

Märksõnad
Tagasi üles