Kiri: ei ole õnnelikku lõbunaist ega ausat poliitikut

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kui inimene on olnud pikalt poliitikas, siis läbida seda teekonda ilma ühegi plekita pintsakurevääril pole lihtsalt võimalik. Ma ei mõtle midagi kriminaalset. See võib olla ka eetiline või moraalne vääratus. Aga eetikaga on sellised lood, et inimesed mõistavad selle sisu erinevalt. Kui võtta grupp inimesi ja anda neile lahendada kahe inimese vaheline piiripealne tüli ning lasta otsustada, kumb neist on süüdi, siis arvamused jagunevad pooleks.

See, mis praegu toimub riigikogus, on piinlik ja teeb kurvaks. Eesti peaminister vastab otseeetris riigikogulaste küsimustele. Üks minister loeb sel ajal raamatut ja teine pistab nikotiinipadja põske. Tšehhov on öelnud, et heal inimesel on ka koera ees piinlik. Mõnele seadusandjale on häbitunne tundmatu. Nad käituvad põhimõttel, et mina teen, mida mina tahan, sest mina võin.

Mis siis imestada, kui õpilane tuleb klassi, näpib nutitelefoni ja tõmbab aegajalt mahvi e-sigaretti. Kui õpetaja palub sellise tegevuse lõpetada, vastab noormees: “Mind sinu jutt ei huvita ja tõmba veidi tagasi, muidu saab sinust juba järgmisel nädalal sotsiaalmeedia staar.” Klass jälgib mõttevahetust hiirvaikselt. Poiss tõlgendab seda kui heakskiitu ja otsustab veel vinti peale keerata ning ütleb: “Sa keri õige põrgusse!” Õpetaja korjab kokku oma viimased eneseväärikuse riismed ja ütleb naeratades: “Noh, eks siis põrgus näeme!” Kui see lause tõmmata kontekstist välja, on õpetajat väga kerge süüdistada, sest selle asemel, et õpilasi õpetada, saadab ta nad põrgusse. Meie poliitiline kultuur on jõudnud ohtlikult lähedale punasele joonele, nii et suur osa ühiskonnast ei talu enam sellist ebaviisakat ja matslikku käitumist.