Kolumn: ohkamisest

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Ühel hilissuvisel päeval pidin poolsurnuks ehmuma. Kõrvaltoas ohkas keegi nii, et kõlas nagu üks hiljuti siitilmast lahkunud ligimene. Sinna tuppa jõudes avastasin kummituse asemel hoopis kellegi, kes oli enesele ja ka mulle märkamatult niisuguse ohkamisviisi pärinud.

Ohkamine on iseenesest üks huvitav asi – sellel on nii bioloogiline funktsioon kui ka kultuuriline tähendus, nagu mitmelgi muul kehalisel reaktsioonil. Naer ja nutt on selged asjad, viisid ümbritsevale maailmale vastata, kuid ohked on veidi segasemad.

Üht õpetajat mäletan koolist, kellele ei meeldinud tunnis kolm asja: naermine, haigutamine ja ohkamine. Tema jaoks olid need vist märgid lugupidamatusest. Naer tähendas tavaliselt häirivat nalja, haigutamine igavlemist ja ohkamine mingit pettumust. Eks aastad loodusjõu seltsis, milleks lapsed on, õpetavad end kaitsma. Katkuajal lisas ta nimekirja vahest ka aevastamise. Kuid ise mäletan naeru pigem rõõmu ja haigutamist kehva une märgina. Ohkamist kui lihtsalt midagi, mida olen harjunud tegema. Viimase puhul küsib mõni tundlik hing siiamaani, et kas midagi on lahti. See võib küll olla pettumuse või ärrituse märgiks, aga sagedamini tähendab see lihtsalt sügavat hingetõmmet.