Juhtkiri: ohvrist vägivallatsejaks

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Teise inimese löömine ei ole viis lahendada konflikti. Veel vastuvõetamatum tundub see siis, kui tegu on lapsega, kes tümitab teist last. Esmapilgul tundub mõneti kummastav, et eakaaslase jõhkralt läbi peksnud koolipoiss vajab abi. Teisalt on see loogiline, on ju psühholoogia andnud meile teadmise keskkonna olulisest mõjust inimese kujunemisel. Teisisõnu ei ole laps süüdi, et ta on selline, nagu on.

Samas tekib aga psühholoogide keeli kognitiivne dissonants, et 13-aastane peksja vajab abi, aga aasta vanem võetakse juba kriminaalvastutusele. Mõlemad on ju tegelikult lapsed mis lapsed. Loogika ütleks, et abi vajavad kõik alaealised ehk kuni 18. eluaastani. Või vastupidi – jõhkra kuriteo puhul peab inimene juba maast madalast tundma, et teol on tagajärg. Aga meie praegune süsteem ei luba enam lapsi koolis isegi istuma ehk klassikursust kordama jätta, rääkimata siis toimivast variandist saata iga vägivaldne abivajaja kuhugi, kus temaga päriselt tegeletakse.

Näiteks Hollandis, ühes Euroopa sotsiaalhoolekande lipulaevas, oleks lastekaitseametnikud võtnud luubi alla juba kogu perekonna. Kui laps saadetakse kodust ära teenusele, saab ka perekond abi. Sest kui laps tuleb koju tagasi ja kodune elu on endine, muutub ka lapse käitumine varsti samasuguseks, nagu oli enne teraapiaid. Eestis sellist luksust ei ole ning põhiline töö on nii-öelda tulekahju kustutamine.