Aleksander Reaalne ja tema helkuriimpeerium

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Meenub üks aastatetagune detsembrihommik Tartus. Põrnitsesime sõbraga ühest korteriaknast Raekoja platsi jõulumaad ja hoburakendit, millega tehti lastele müntide eest lõbusõitu. Kui järjekordne ring ümber platsi tehtud sai, tulid lapsed maha, järgmised istusid saani, hobusele anti vaeva eest suhkrutükk ja tehti patsutus ninale. Sõber ütles unustamatu lause: “Hobune on ikka nii loll loom. Näitad talle helkurit ja ta arvab, et on kosmoses.”

Kuigi esimesteks tõsielusõudeks on nimetatud USA-s juba 1940-ndate lõpus toodetud varjatud kaamera saateid, ei haaku need praeguse käsitlusega enam kuidagi. Ainult mõiste reality show, kui keegi seda üldse toona kasutas, võiks ju idee järgi tähendada hoopis dokumentaalteost. Nüüdisajal on need mõisted selgelt eristatavad: reaalsust proovib kajastada vaid üks neist ning kindlasti ei ole see reality show.

Praeguse tõsielutelevisiooni nurgakiviks loetakse 1992. aastal MTV eetrisse jõudnud sarja “The Real World”, mida toodeti aastani 2017. Sisu on lihtne ja tuttav: seitse noort inimest pandi elama ühte New Yorgi korterisse, kus kaamerad filmisid üles nende elu, sealhulgas intriigid ja paaritumisrituaalid, ning paiskasid selle miljonite vaatajate ette. On üsna mõistetav, kuidas toonases törts konservatiivsemas maailmas võis tõsielutelevisiooni idee mõjuda värskendavalt. Nagu kõikide võimaluste maailm, kus puuduvad käsikirjad, juhtuda võib kõike ning noored ja ilusad saavad olla noored, ilusad ja kuulsad. Mis võiks valesti minna?