Urve Tinnuri romaan piilub hinge põhja

Kirjanik Urve Tinnuri proovib oma teostes alati valguskiire üles leida. Foto: Meelis Meilbaum

Urve Tinnuri uues teoses “Nagu lainevahust tõusnud” läheb Roometi lapseootel mõrsja ühel suvepäeval Peipsi järve ujuma ega tule enam tagasi. Veerand sajandit hiljem usub mees ikka, et naine on elus. Romaan kõneleb hingekitsikusest, vaimsest murdumisest, rääkimata jätmistest ning sellestki, kui vähe tunneme oma kõige lähedasemaid inimesi.

Miks valisite nii keerulise ja traagilise ning inimpsüühika süvakihte puudutava teema?

Inimhing oma salapära ja põhjatusega on mulle alati huvi pakkunud, ilmselt seetõttu, et olen ka ise eelkõige hingeinimene. Oma teosteski meeldib mulle kirjeldada tegelaste sisemaailma, maalida sõnadega nende mõttemustreid, piiluda hinge sisse, hinge põhja ja hinge taha, et suuta märgata taluvuslävede kõrgust, stressiolukordadega hakkama saamise piire ja tunda ära hingelise murdumise hetk.