Nädala kaja: mis paneks inimesed loobuma?

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Letipea küla inimesed ei taha tuumaelektrijaama oma tagahoovi ja see on täiesti arusaadav. Letipea- või Mahu-sugusesse rannakülla viib inimest elama mingi põhjus. Kas on seal juured või valdab soov elada vaikses ja rahulikus paigas mere lähedal, vahet ei olegi. Tuumaelektrijaam rannaromantikaga kindlasti kokku ei kõla.

Vergi rahvas ei taha loobuda raamatukogust. Ei mõju ka vallavalitsuse keelitused-meelitused, et raamatukogu sulgemine külaelanikele kaotusi kaasa ei too, kõik kompenseeritakse mugava teenusega, elu saab vähemalt sama hea kui raamatukogu ajal. Nursipalulased ei taha lahkuda oma kodust, et laiendada saaks kaitseväe harjutusväljakut. Taust on siin üsna samasugune kui Letipea külaelanike murel. Nursipalus elatakse südame pärast, südame sunnil. Ilmselt on sealsed inimesed investeerinud aega ja raha, et külaelu parandada ja arendada. Riigi pakutav ei kompenseeri seda mitte mingil moel.

Inimesed ei taha mitte midagi, samas tahame, et elu oleks hea, turvaline, et me oleksime kaitstud, hoitud, teed oleksid hooldatud ja lastele oleks tagatud nüüdisaegne haridus(keskkond). Mida siis teha, kui midagi ei taha ja samas tahaks kõike? Lihtsaid lahendusi ei ole, kuid kindel on see, et jonn ei aita kumbagi poolt.