Rakvere näitustemajas 1. maini avatud näitusel “Üle kõige on Singer” jutustavad 15 eraisikute kodudest kogutud masinat teile oma loo. Singeri õmblusmasinat peetakse üle maailma õmblemise sünonüümiks, kuid see ei ole siiski esimene õmblusmasin maailmas.
Õmblusmasina leiutamise au kuulub sakslasele Charles Frederick Weisenthalile, kellele 1755. aastal Inglismaal esimesena õmblusmasina patent väljastati. Kuni selle ajani tuli iga piste teha käsitsi.
Esimesed õmblusmasinad ei hiilanud oma töökiiruse ega kvaliteediga. 1790. aastal sai õmblusmasina patendi Londoni tisler Thomas Saint, kelle masin suutis teha ainult ahelpistet, kuid oli teiste omasuguste seas esimene lõpuni viimistletud ja töökindel seade. Järgnes rida patente leiutajatele, kes hakkasid õmblusmasinaid täiustama. Ent masinate tehnoloogia jäi kohmakaks ja neil õmmeldud ahelpisted hargnesid ja katkesid kergesti.
“Waewalt on leidust olemas, mis nii ruttu ja nii laialiselt igale maale ja rahwa juurde teed oleks leidnud ja nii suuremõõduliselt saaks tarwitatud, kui õmbluse masin – ja waewalt on ka teist sarnast leidust olemas, mille juures nii palju uuendusi, parandusi ja täiendusi lühikese aja sees ette oleks wõetud ja täide saadetud, kui selle juures.” (Postimees, 27. september 1893)
Ameeriklane Walter Hunt (1796–1860) astus aastatel 1833 ja 1834 olulise sammu õmblusmasinate tehnoloogias, leiutades nõela, mille silm asus nõela teraviku otsas. Hunti masin kasutas õmblemisel kahe niidi süsteemi (üks niit jooksis üleval-, teine allpool kangast).
Oma õmblejana töötava naise töökoormuse vähendamiseks leiutas ameeriklane Elias Howe (1819–1867) 1844. aastal samuti õmblemise masina, kuid tal ei õnnestunud seda edukalt turustada eeskätt kõrge hinna tõttu. Ta proovis kätt ka Inglismaal. Kui ta Ameerikasse naasis, oli seal vallandunud õmblusmasinate tootmise kampaania, tehnoloogia poolest toetuti kõikjal Howe’ masinale. Pärast abikaasa surma keskendus Howe oma patenti kasutavate ettevõtete kohtu ette toomisele. Tekkinud segadus ja paus tootmises andis võimaluse Isaac Singerile oma patendiga väljatulekuks.
Isaac Merritt Singer sündis 27. oktoobril 1811. aastal New Yorgis Pittstownis. Ta oli Adam Singeri ja Ruth Bensoni kaheksast lapsest noorim. Singeri juudi päritolu esivanemad lühendasid 1803. aastal Saksamaalt USAsse asudes oma nime Riesingerist Singeriks. Kui Singer oli 10aastane, lahutasid ta vanemad ja Isaaci isa abiellus uuesti.
Kuna Isaac ei saanud kasuemaga läbi, põgenes ta 12aastasena kodust ja asus leiba teenima vanema venna masinapoes juhutöödel, hiljem ka masinisti õpipoisina. 19aastasena pani ta kokku oma rändteatritrupi, millega 14 aastat Shakespeare’i näidendeid esitamas käidi. Kuid see ei suutnud katta kulusid, mis kaasnesid luksusliku eluviisiga: Singer armastas kalleid rõivaid, head sööki ja teda ümbritses alati palju naisi. Singeril oli viie naisega 25 last.
Et tekkinud kulusid katta, loobus Singer 1844. aastal näitlejaametist ja naasis masinisti töö juurde. 1851. aastal patenteeris Singer oma esimese õmblusmasina ja asutas firma I. M. Singer & Company. Firma juhtimisse kaasas Singer äripartnerina advokaat Edward Clarki.
1850. aastatel Euroopasse jõudnud õmblusmasinaid asuti kohe usinalt kopeerima. Saksamaa edukaim õmblusmasinatootja oli 1855. aastal Dresdenis alustanud Clemens Müller. Talle järgnesid 1862. aastal Soewer ja samal aastal alustanud Pfaff. 1868. aastal alustas Saksamaal Dresdenis tuntud õmblusmasinatootja Seidel & Naumann. Inimeste kodudes leidub veel praegugi ka selliste tuntud saksa tootjate masinaid nagu Dietrich, Köhler ja Gritzner.
Singer ei olnud omal ajal monopoolses seisus õmblusmasinatootja, kuid ometi eristus ta selgelt teistest omasugustest, ja seda mitte ainult nutikate tehnoloogiliste lahenduste poolest. Singeril oli välja töötatud detailideni läbi mõeldud uuenduslik ja suurejooneline turustamisplaan, mis töötas ideaalselt. Singeril olid üle maailma esindused, mis olid linnade kõige uhkemad ja esinduslikumad hooned.
Üheks firma edu pandiks sai aga järelmaksusüsteemi väljatöötamine, mis avas paljude jaoks võimaluse ihaldatud masin majapidamisse soetada. Lisaks esindustele võis Singeri tooteid osta ka selleks palgatud müügimeestelt ehk agentidelt.
Singer alustas ka vanade masinate kokkuostuga, tegeles ekspordiga ja rajas ülemaailmse klienditeeninduse. Singeri masinate kasutusjuhendid tõlgiti 54 keelde.
Kohalikus ajakirjanduses ilmus rohkesti reklaami, mis ärgitas inimesi ostma just Singeri kvaliteetmasinaid.
Tasuta jagati reklaammaterjale, kus manitseti kasutama vaid Singeri logoga masinaõli ja niite-nõelu, et tagada masinate kvaliteetne ja pikaajaline toimimine.
Agendid hakkasid korraldama ka kahenädalasi kursusi, et koolitada inimesi uute masinatega tööd tegema. Kursuse lõppedes valmis igal osalejal kaunis Singeril õmmeldud riideese või sisustusdetail.
Väikestest kodutööstustest kasvasid välja suured õmblustehased, rõivad muutusid odavamaks ja kättesaadavamaks. Naised hakkasid moelehtede järgi kodus peeneid rõivaid õmblema, mis muidu vaesemale rahvale kättesaamatud olid. Külas tuntud rätsep kujundas nii tegelikult kogu ümbruskonna naiste välimuse.
Singeri õmblusmasinad Eestis
Singeri masinad olid populaarsed ka Eestis. Nende levik sai alguse linnadest, kuid ajapikku omandasid talutüdrukudki vastavatel kursustel masinal õmblemise oskused.
Singeri õmblusmasinad on kodudes tänapäevani üsna hästi säilinud. Neid ei kasutata reeglina enam õmblustöödeks, kuid loobuda samuti ei raatsita. Tihti on nende hoitud ja armastatud masinate pika ea taga peidus lugu. Lugu, mis on kallis ja mida põlvest põlve edasi anda tahetakse. Need lood jutustavad ühtaegu raskest elust, kus toimetulekuks ja toidu hankimiseks tuli Singeril ööd ja päevad tublisti tööd teha, kuid ka südamlikest kohtumistest.
Singeri õmblusmasin oli kallis, seda ei saanud tavaline Eesti pere endale lubada. Kuid ka väikese talu pereema soovis, et lähedastel oleks seljas korralikud rõivad. Nii tuli masina ostuks loobuda perel toidukraamist või koguni lehmast. Eve Jakobson kirjutab oma ema Marie Miilvee (1895–1978) Singerit meenutades: “Et vanaema Pfaff oli sõja ajal juba üsna vana, taheti uuemat. Vahetati siis linnas toidukraami vastu uus Singer ja toodi hobusega Vihterpalusse. /---/
Talupere jaoks oli see üsna tavaline, selles suhtes vahet polnud, kas vastu sai raha või vajalikke asju. Traagiline võis olla linlasel uuest masinast loobumine toidu hankimiseks. Selle poole lugu kahjuks ei tea ega mäleta ka seda, mis masina hinnaks olnud. Seda usun küll, et vahetus aus oli – vanaisa ei olnud nii saamaline, et teise rasket olukorda ära oleks kasutanud. Mida siis võidi viia? Suitsutatud-vinnutatud liha, soolapekki, võid, jahu, mune ja muud, mis hästi seisis ja toitev oli. Küllap selle masina eest ikka hea hulga pidi andma.”
Ka Eestis oli levinud Singeri müük osamaksete eest, kuid nende tasumiseks oli samuti tarvis kõvasti pingutada. Mõnikord oli odavam osta masin ilma kohvrita. Tiiu Lausmaa meenutab oma ema Helmi Kalindi (1907–1986) Singeri masinast rääkides: “Masin on ostetud Rakverest. Täpselt pole teada, kas välja ostetud raha eest või vahetatud söögikraami vastu. Kuid see osteti ilma kastita, isa Karl Kalind (1899–1987) valmistas ise masinale kasti.”
Singeri õmblusmasin oli hinnatud pulmakink, seda pärandati põlvest põlve ja võeti küüditamise ajal kaasa ka Siberisse. Mare Aros meenutab: “Minu vanaema Anna Björn sai jalaga Singeri endale kaasavaraks oma vanematelt. Käinud küüditamistega nii Soomes kui Siberis, tänu Singerile ja vokile hoiti perel hing sees.”
Mõni räsitud ilmega Singer jutustab aga oma raskest saatusest, sest segastel aegadel oli õmblusmasin metsas haohunnikus sõjapaos. Tihti on masinate kehva välimuse taga ka arvukad kolimised ja rännuteed. Aastast 1910 pärineva Singeri omanik Selma Mäll (1901–1983), kes oli oma käsimasinaga kogu elu pere tarbeks rõivaid õmmelnud, jalutas oma elupäevade lõpul maja juures aias, ühes käes labidas ja teises Singer, ning teatas, et “kui ei ole kasutajaid, maetagu ka minu Singer maamulda”, meenutab Selma poeg Tõnis Bergmann. Masin toimetati siiski tuppa tagasi ja see on tänase päevani niisama hoitud ja armastatud kui oma hiilgeaegadel ning töötab kindlasti veel mitu põlve.
Lastel oli kalleid õmblusmasinaid sageli keelatud kasutada. Tihti ei raatsinud perenaine isegi oma kääre hinnalise masina kullatud dekoorile toetada, kartes seda ära kriipida.
Paljud vanad Singeri masinad töötavad suurepäraselt ka tänapäeval, sest nad loodi kestma. Kuid sellest hoolimata pole palju neid, kes vana Singeriga ka reaalselt töötaks, sest neile on üha raskem varuosi hankida ja leida meistrit, kes vana masina hingeelu tunneks ja teda taas töökorda seada mõistaks.
Singeri juubeli tähistamiseks anti 2012. aastal välja uus uhke Singeri juubelimudel, mis teeb sügava kummarduse vana Singeri ees. Ring on täis saanud. Paraku ei ole tänapäeval enam palju neid kuldsete kätega perenaisi, kes selle ilu ja võimalusi hinnata oskaks. Juba ammu ei pea me oma rõivaid õmblema kodus või tellima rätsepmeistrilt. Kaubanduskeskused on täis igas mõõdus ja värvitoonis rõivaid.
Oma kuldajal vapralt perele lisaraha teeninud Singeri masinast on saanud hinnatud sisustuselement. Nii võib leida elule äratatud Singeri jalgu. Mis masinast endast saanud, sellest ajalugu vaikib.
Need masinad, mis on vastu nende tahtmist juppideks võetud, et teenida agara kodusisustaja huve, ei räägi enam lugusid. Ometi olnuks igaühel neist jutustada mõni vahva seik oma perest, mille täisväärtuslik liige ta kunagi oli.
Kui meil oleks aega kuulata ja süveneda, jutustaksid nad meile eestlase oskusest igal ajal ellu jääda ja toime tulla, rasketest aegadest, mis õmblusmasina toel üle elatud, põnevatest kleidimoodidest, mis nende masinatega loodud. Esivanemate raske vaevaga hangitud õmblusmasinatest ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda. Kuulake ära nende lood, kui veel on, kes neid rääkida teavad.